Puuetega naiste foorum “Erivajadustega naised kui teadlikud ja võimekad kodanikud“

27. septembril 2014. aastal toimus koolituskeskuses  „Punane Puu“ Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu poolt korraldatud puuetega naiste foorum “Erivajadustega naised kui teadlikud ja võimekad kodanikud“. Foorumit toetas Hasartmängumaksu Nõukogu läbi projekti „Sootundlikud puuetega inimesed 2013“. Foorumi I paneelis „Erivajadustega naiste õigused ja võimalused“ võtsid sõna naised nägemis-, liikumispuudega inimeste, vaegkuuljate ja krooniliste haigustega inimeste  ühendustest. Foorumi II paneelis „Koostööl ja kaasamisel on suur väärtus“ tegid ettekande koostööpartnerid ja vabatahtlikud Inimõiguste Keskusest, Naisteühenduste Ümarlauast, Seksuaaltervise Liidust, Omastehooldusest ja Koostööketist. Foorumile tuli naisi tervitama Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt ja Eesti Naisliidu esindaja Tiia Selberg.

Alljärgnevalt väike kokkuvõte foorumil toimunud sõnavõttudest.

Monika Haukanõmm, Eesti Puuetega Inimeste Koda, juhatuse esinaine

„Olgu tegemist meeste või naistega, kõigil on ühesugused õigused. See on iseenesest mõistetav ja inimõiguse küsimus. Puudega inimesed ei ole ju mingi väike grupp. WHO (Maailma Terviseorganisatsioon) on toonud välja, et maailmas elab miljard puudega inimest – 80% nendest elab arengumaades, kus nende õigused on kaitseta, Euroopas on 15% elanikest puudega. Eestis on määratud puue 141 000-le inimesele, neist 83 000 on naised.

Miks on vaja rääkida puuetega naistest? Sest see arv suureneb! Miks on vaja rääkida puuetega naiste õigustest? Sest väga paljudes arengukavades räägitakse naistest, meestest, lastest, kuid ei räägita puuetega laste vajadustest ega puuetega naistest – öeldakse, et nemad on seal hulgas, kuid sellest jääb väheseks! Kõik nad vajavad eelarvamustevaba füüsilist, sotsiaalset ja intellektuaalset keskkonda, kus puuduvad tõkked ja barjäärid osaleda ühiskonnaelus. Oluline on tõsta puuetega inimeste teadlikkust nende õigustest ja õiguste kaitsest.

Meie president hr Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et riigi tugevust näitab see, kuidas suhtume nõrgematesse, kuid mulle tundub, et selle koha pealt oleme veel veidi puudega.“

Pr Monika Haukanõmm tegi foorumil ülevaate ka puuetega naisi puudutava Euroopa Parlamendi raporti kohta ning tutvustas puuetega inimeste õiguste kujunemise ajalugu

PUUDEGA NAISED – EUROOPA PARLAMENDI RAPORT 2013 (kliki slaidi vaatamiseks)

Mare Abner, Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit, juhatuse esinaine

15 aastat puuetega naiste ühenduse tegevust

„Projektide rahastamine algas alles siis, kui astusime Euroopa Liitu, enne seda meid kaasati erinevate naiste organisatsioonide poolt – Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Eesti Naiste Koostöökett, Eesti Naisliit. Koostöö Eesti Puuetega Inimeste Kojaga on läinud aktiivsemaks. Tänu Euroopa Liidu direktiividele on muutunud palju. Seisime ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni ratifitseerimise eest. Seal on eraldi artiklid puuetega laste ja puuetega naiste õiguste kohta ja neid me peame edasi arendama, sest need on osa inimõigustest. Puuetega naiste õguste eest tuleb seista – seda me saame teha ainult ise. Üks suurimaid probleeme on, et noored naised ei tule organisatsiooni.“

Sülvi Sarapuu, Kakora MTÜ, juhatuse liige

Nägemispuudega naiste võimalused osaleda teadlike kodanikena

„Olen nelja organisatsiooni esinaine – kuna puuduvad teenused mahus, millises seda vaja oleks. Leiba see lauale ei too, tuleb pealegi maksta. See on ainult minu pere heatahtlikkus ja ütleme, ka sunniviisilisus. Minu pere heatahtlikkus, et ma saaksin kõiki neid asju teha, kuid see pole normaalne! Me ei saa töötulu nagu me saame palgast.

Nägemispuudega inimestele on üsna oluline informatisooni ligipääsetavus. Kõik ei ole võimelised lugema internetist, saama e-kirju. Statistika kohaselt on 7000 nägemispuudega isikut saanud puude, neist 300’l on arvuti. See on ikka väga väike protsent. Kui inimesed kaotavad nägemise, jääb neile ainult raadio ja TV, kustkaudu tuleb võimalik info. Me tuleme seminaridele, kuid mitte keegi ei küsi, ega pakugi, millises vormis me tahaksime saada materjale. Alati antakse paber ette, kuid kahju küll – kui ei näe, pole sellega midagi peale hakata!

Meie naistel  puudub ka lapse adopteerimise võimalus. Suurimaid probleeme on, et puuetega naised riskivad oma tervisega, et luua perekond ja saada lapsi ning see ei huvita kedagi. Veel probleeme – ligipääsetavus kultuurile, suhtumine puudega inimesse, teadlikkuse puudus. Kuidas kaasata puuetega inimesi näitustele? Väga kurb, et kui midagi tehakse, siis ainult nii öelda heast tahtest.

Mul on kolm last – kõik on terved. Kuid probleem on siis, kui nägemispuudega ema kasvatab lapsi ja on vaja koos õppida. Abi pole kusagilt võtta! Hea, kui on vanaemasid, vanaisasid. Aga meil kõigil ju pole! Nägemispuudega vanaemana oleks mul justkui ka õigus käia lastelastega üritustel, kuid siis pole jälle teenust – isiklikku abistajat. Peaksin kasutama oma tütart, kuid ma just soovin anda talle puhkust!

On vaja ühist mõtlemist, ühiste mõtete esitamist. Kahju, et Eestil puudub ühtne puuetega inimeste programm, mis kataks kõike – nii haridust, tööd, pereelu, kultuuri, tervist, eneseteostust jne puudutavat.“

Christel Sogenbits, MTÜ POMP (Pane Oma Meeled Proovile), ürituste organisaator ja vabatahtlike koordinaator

Noored nägemispuudega naised oma õiguste eest seismisel

„Minu eeskuju on ema, kes on Eestis ja maailmas üks tippjuhte. Mul on olnud väga hea eeskuju. Kõige rohkem ütleb ta alati seda, et kui sa tahad miskit, siis see ei olene sellest, et sa oled naine ja nägemispuudega – sa tee seda, mis on õige ja asjad lahenevad iseenesest!

Enamikel naistest on soov olla ema. Eestis puudega naised riskivad oma tervisega, et saada emaks. Ameerikas diabeetik ja nägemispuudega ema saab lapsi, sest meditsiin on arenenud ja inimesed, kes tegelevad naistega,  on omandanud oskusi ja teavad, mida vajab nägemispuudega ema. Eestis kui noor nägemispuudega naine läheb naistearstile, siis esimesena saadetakse ta piltlikult öeldes psühholoogilisse kontrolli ja peetakse pikk loeng sellest, kuidas üks asi pole võimalik ja teine asi pole võimalik ja kuidas ta naisena seda üldse ette kujutab, et on ema! Teda vaadatakse hullumeelselt ja kutsutakse poole aasta pärast tagasi – et vaatame siis edasi. Ameerikas on ka täiesti normaalne, et kui vanem on nägemispuudega, siis kool kohandab materjale ja tunniplaane, et nägemispuudega ema saaks osaleda oma lapse õppetöös. Kõige olulisem on lihtsalt jääda enesele kindlaks oma õigustes ja öelda – teate, ma olen naine, ma tahan teatud asju teha, saavutada, ellu viia – olgu see seotud karjääri, kodu või perega!

Teenused on meeletult puudulikud. Aga ma arvan, et see muutub. Just siis, kui puudega inimesed julgevad sõna võtta ja enda eest seista. Omadest kogemustest: varasemalt olin aktiivsem, kuid suri mu juhtkoer, nüüd on liikumine piiratud. Esitasin avalduse, et saada rohkem isikliku abistaja teenuse tunde, vastuseks tuli – ei! Mis te arvate sellest, kui haldusorgan vastab EI, et neil pole raha – kas see on õiguslikult argumenteeritud vastus? Iga inimene peaks sellistel juhtudel pöörduma edasikaebustega vastavasse organisse.“

Merike Kungla, MTÜ VKL (Eesti Vaegkuuljate Liit), esindaja

Vaegkuulja naisena õigustest ja võimalustest

„Küsin kohe, kas kõik kuulevad mind hästi?

Leian, et väga oluline on vähendada vastasseise erinevate kuulmispuudega inimeste gruppide vahel. Näiteks – viipekeelsete kurtide vastasseis, hukkamõist nende suhtes, kes otsustavad sisekõrva implantaadi kasuks. Me peaksime tegema koostööd, sest meil on ühesugused probleemid. Me peame tulema toime kuuljate maailmas.

Kuulmispuue vähendab meie turvalisust, ka näiteks tänaval. Kui inimene ei kuule, öeldakse talle – ah, pole tähtis! Kuidas siis nii, et pole tähtis?“

Tiia Järvpõld, MTÜ LEEPÜ (Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühing), juhatuse esinaine

Erivajadusega naisena õigustest ja tugiteenuste kasutamise võimalustest

Tiia võtab sõna isikliku abistaja suu kaudu: „Nüüd te näete, kui vajalik on isiklik abistaja. Ilma temata ma poleks täna siia jõudnudki ega räägiks siin. Minu kõnega on vaja harjuda, kuid nii lühikese ajaga ei harjuta. Tavakoolis ma õppisin hästi palju elulisi asju. Ennekõike: et kõike ei tehta ette ja taha ära! Väga palju tuli endal teha. Olen kolme lapse ema, arstide juures käimine oli hullumeelne. Esimene küsimus oli alati – äkki teeme ikkagi aborti? Seejärel – kes hakkab Teie eest last kasvatama? Mille jaoks teil last vaja on? Ja nii oli iga kord, kolm korda! Täna ma ülen üsna õnnelik ema!“

Maarja Kaplinski, MTÜ LEEPÜ (Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühing), juhatuse liige

Erivajadusega naiste võimalustest läbi psühhodraama

„Kunagi aastaid tagasi leidsime oma maakodu aiast linnupesa, mille kass või mõni muu kiskja oli ära rüüstanud. Ühel poegadest oli õnnestunud ellu jääda, tõime ta koju ja kasvatasime üles. Tähelepanuväärne oli selle linnupoja juures, et ta tegelikult ei õppinud laulma – vahel üksi olles ta küll püüdis, ja seda õrna ilusat häälekest oli väga ilus kuulata, aga samas oli tunda, et linnuke on väga ebakindel ja tegelikult ei tea, kuidas laulmine käib, kuna tal pole olnud võimalust seda õppida.

Linnupoja näitega tahtsin jõuda selleni, et minu elukogemust on olulisel määral mõjutanud asjaolu, et olen olnud koduõppel – mida ei soovita mitte kellelegi, kuna see tähendas, et sealtpeale, kui 20-aastaselt esimest korda päris iseseisvalt uksest välja astusin, pidin hakkama tagantjärele omandama tarkusi, mida tavaolukorras hakkab laps omandama kui mitte juba lasteaias, siis koolis igal juhul. Täiskasvanute maailm on üsna karm koht, ja minust oli selleks ajaks saanud noor inimene, kes valdas kuut keelt, aga igapäevaeluks vajalike asjadega ei saanud sageli hakkama.

Hiljem tuli mu ellu selline asi, nagu psühhodraama, mis seisneb selles, et laval mängitakse läbi erinevaid elusituatsioone ja probleeme. Leian, et just psühhodraama on minu jaoks olnud inimeste hulgas olema õppimise koht.

Oma elukogemuse põhjal olen jõudnud arusaamani, et siin elus on kaks olulist asja – suhtlemine  ja teadmiste omandamine – üks ilma teiseta ei vii kaugele. Ühtlasi olen veendunud, et on tõsine viga, kui vanemad püüavad suhtlemisvaeguse all kannatavat puudega noort lohutada jutuga, et “ega siis suhtlemine pole elus peamine”. Andke andeks, on küll! St kui mõistame suhtlemise all sõbrannadega kohvikus istumist, siis see kahtlemata pole elus peamine, aga kui räägime suhtlemisest kui inimeste hulgas olema õppimisest, suhtlemisest kui sotsiaalsete oskuste omandamisest, siis see on üks olulisemaid asju elus.

Lõpetuseks veel üks näide elust – heal tuttaval ja vanemal kolleegil sündisid omal ajal kaksikud lapsed, kes olid nii nõrga tervisega, et arstid soovitasid nad erikooli panna, mispeale laste ema sähvas: “Ja kas nad siis hakkavad mingit ERIELU elama või?” Oma elukogemuse põhjal kirjutan samuti kahe käega alla uskumusele, et mingit ERIELU ega RAVIELU ei saa olla, meil kõigil on see üks ja ainuke elu, mida peame elama nii hästi, kui me vähegi oskame.“

Jelena Pipper, Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing MTÜ (Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing MTÜ), juhatuse liige

Liikumispuudega naisena õigustest ja võimalustest

„Soovitan lugeda raamatut „Naised suudavad!“! 

Peame kasvatama ühiskonda nii, et puuetega lastel oleks ligipääs tavakooli. Erilise tähelepanu alla tuleb võtta puuetega naiste ja tütarlaste diskrimineerimine. Puudega naine võib olla selle tõttu, et ta on puudega, tõrjutud. Väga terav on transpordiprobleem – tööle, trenni, lapse viimine ja toomine – lasteaeda, kooli, huviringi. Töökäimiseks vajavad paljud naised tugiteenuseid. Puudega naisel on õigus puhkusele. Puudega naine on ennekõike naine ja ta vajab ka ilusat soengut ja kleiti, kuid see võibki jääda vaid unistuseks, kui puudub ligipääs! Kõigepealt peame olema võimelised muutma seaduste eelnõusid, esitama ettepanekuid, tegema kõike ennetavalt, mitte tagantjärgi.“

Pr Jelena Pipper tegi foorumil ettekande ka teemal „LIIKUMISPUUDEGA NAISED – KES NAD ON“ (kliki slaidi vaatamiseks)

Marion Bobkov ja Eha Kägu, Accessible Baltics OÜ (Eesti esimene reisikorraldaja ligipääsetava turismi valdkonnas), esindajad

Turism, loodusgiidid ja erivajadustega naiste kaasamisest turismitoote arendusse

„Ligipääsetav turism – kas olete sisenenud turismiinfopunktidesse Eestis ning kui palju leidnud teile suunatud informatsiooni? Kui hästi kokkuvõtlikult peegeldada meie sõnumit, siis puhkamine ning reisimine on samuti üks inimese põhiõigusi- ja vabadusi. Kuid üks tegureist, mis tekitab võimekate inimeste kodudesse ning iseendisse kinni jäämist, on meie ühiskonna hoiakud ning suhtumine. EAS, Eesti üks turismiarenduse lipulaevu, on siiani näidanud üles pigem vähest aktiivsust ligipääsetava turismi, sh ka keskkonna kohaldatuse ning kaudselt ühiskondlike hoiakute arendamises ning veebis kajastamises. Aga ka nemad näevad muudatuste vajalikkust. Eestis tuleb üles ehitada struktuur ja süsteem, et saaksime rääkida puuetega inimestele pakutavatest puhkevõimalustest. Ideaalis, tehes seda koos. See on üks valdkond, kuhu ei tohi siseneda nagu elevant portselanipoodi. Kui oluline on looduse mõju inimesele! Liikumisvabadus on inimese põhiõigus. Oleme ühiskonnas selles faasis, kus palju põhivajadusi on rahuldamata. Sama oluline on, et inimene vajab puhkust ja taastust – liigume koos edasi suunas, et arendada ligipääsetav, atraktiivne ning jätkusuutlik keskkond ja ühiskond, kus kõik meie inimesed saavad olla kaasatud. Läheme koos sinna, kuhu üksi ei saa!”

Accessible Baltics OÜ tegi foorumil ettekande ka teemal „TURISM, LOODUSGIIDID JA ERIVAJADUSTEGA NAISTE KAASAMISEST TURISMITOOTE ARENDUSSE“ (kliki esitluse vaatamiseks)

Dr Mairi Kaha, ESTL (Eesti Sekusaaltervise Liit), juhatuse liige

Koostöö erivajadustega naistega

„Kuidas on ikkagi naistearsti teenus kättesaadav puuetega naistele? Liftiga günekoloogilise läbivaatuse tool peaks olema norm, mitte erand. Peavad olema võimalused transpordiks süsteemi poolt, sest naistearstid koju ei lähe.“

Maarika Pähklemäe, ENJL (Eesti Naisjuristide Liit), juhatuse liige

Naised õiguskaitsest ja koostööst

„Naisjuristide võrgustik ja erinevate naisorganisatsioonide koostöö on näide sellest, kuidas on tekkinud iseseisev organisatsioon Eesti Naisjuristide Liit.  Igapäevases töös tegelevad liikmed ja koostööpartnerid eeskätt haavatavate naiste õiguste eest seismisega, sh erivajadustega naiste esindamisega. Naisorganisatsioonid suudavad koostöös üksteist paremini aidata ja toetada sotsiaalvõrgustiku kaudu.

Väga suureks probleemiks on see, et keerukate juhtumite korral puuduvad haavatavatel naistel ressursid või teave, kuidas end kaitsta või kuidas abi otsida. Haavatava isiku seisundis on tihti vaja kiiresti kohaldada ka juriidilist eestkostet – eesmärgiga isikut kaitsta.

Kurb, et haavatavad naised on tihti need, kes satuvad kehva olukorda. Lisaks kriminaaljuhtumitele on olukordi, kus haavatavaid naisi kasutatakse odava tööjõuna ära või ei maksta üldse palka. Vahel on probleem ka selles, et erivajadustega naised lihtsalt ei julge küsida rohkem palka.

Erivajadustega naiste puhul on imetlusväärne viis, kuidas naised oskavad toime tulla oma kehaga, mida nö terved naised tihti ei oska väärtustada. Haavatavate naiste probleemid on väga delikaatsed ning vajavad eraldi lahti rääkimist.“

Hr Ivar Paimre, MTÜ Eesti Omastehooldus, juhatuse liige

Koostööst ja omastehoolduse arengust

„Olen omastehooldajaks oma vennale, kes on autist. Seda rolli olen kandnud kümme aastat. Soovin tuua välja, et ka mehed on omastehooldajad, mitte ainult naised. Oleme osalenud Eesti omastehoolduse arengukava koostamisel. Seda võib nimetada
töödokumendiks, mille abil me püüame jõuda omastehoolduse kui juriidilise
sisuga mõiste kinnitamiseni. Terminit
omastehooldaja Eestis juriidiliselt ei eksisteeri, see on normiks. Euroopa
mastaabis on omastehoolduse temaatika tunduvalt aktuaalsem küsimus.“

Hr Ivar Paimre tegi foorumil ka ettekande teemal „OMASTEHOOLDUS EESTIS JA EUROOPAS“ (kliki esitluse vaatamiseks)

Kelly Grossthal, SA Eesti Inimõiguste Keskus, võrdse kohtlemise nõustaja, projektijuht

Puue ja sugu, mitmene diskrimineerimine

„Kui me räägime sallivusest, räägime olulisest põhimõttest. Sallivus on ühiskondlik kokkulepe – me aktsepteerime, et me kõik olemegi erinevad.“

Pr Kelly Grossthal tegi ka ettekande teemal „VÕRDNE KOHTLEMINE EESTIS, SH MITMENE DISKRIMINEERIMINE“ (kliki slaidi vaatamiseks)

Täname kõiki, kes kaasa mõtlevad, kuidas elu Eestis paremaks muuta!

Kokkuvõtte koostanud:

Keiu Roosimägi

Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing MTÜ (THPNÜ)

Juhatuse liige, projektijuht, vabatahtlike koordinaator

27. septembril 2014. a. Tallinnas.

__________

THPNÜ Facebookis