Imelised Naised

Palun saage tuttavaks Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingu imeliste naistega.

  • Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingu üks asutajatest ja juhatuse liige – Jelena Pipper

Tean mehi, kes ütlevad, et geelküüsi kandvad naised on erivajadusega, see on nende puue – käia iga paari nädala tagant hoolduses.

Kristiina Tilk, 12. detsember 2014, Õhtuleht

Liikumispuudega Jelena leiab, et kõiki, nii terveid kui ka haigeid inimesi, tuleks kohelda võrdselt – igaühel on oma erivajadused. “Mõni räägib sosinal, pilgutab silma või on kiilakas. Tean mehi, kes ütlevad, et geelküüsi kandvad naised on erivajadusega, see on nende puue – käia iga paari nädala tagant hoolduses.”

Jelena (38) oli nelja-aastane, kui ta vanemad said teada, et tütar on ja jääb erivajadusega inimeseks. Isapoolne pere soovitas Jelena lastekodusse anda, ema sellega päri ei olnud ja isa otsustas pere juurest lahkuda.

“Emast sai pere ainuke toitja, minu ja mu venna õpetaja. Ta on olnud mu suurim tugi,” on Jelena emale tänulik.

Jelena sai aru, et on kaaslastest erinev siis, kui koolis narrima hakati: kõõrdsilm ja kõverjalg on enim meelde jäänud fraasid. “Kiusamist ei olnud palju, õpetajate ees ei julgenud keegi midagi öelda. Ometi panid need üksikud pilgud mind end peeglist teistmoodi vaatama.”

  • Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingu liige ja sihikindel eesti naine ratastooli ja kaameraga – Anneli Pappel.

Trepist liikumine on iseenesest füüsiliselt raske, kuid ronimise ajal mõtlen millelegi positiivsele, siis on kergem!

07. detsember 2014, Keila Leht

Eelmisel nädalal jõudis Harjumaa Muuseumi sadakond suvel tehtud vaadet Keila linnast, pealtnäha täiesti tavalised ülesvõtted – majad, tänavad, pargid. Sellised pildid näivad esmapilgul väärtusetud. Väärtuseks muutuvad need aga aastate pärast, mõnekümne aasta pärast vaadatakse samu pilte heldimusega ja paljudele meenutavad need oma noorusaega. Üks eripära veel – pildid on tehtud ebatavaliselt madalalt – need on tehtud ratastoolis istudes. Anneli liigub ringi ratastoolis. Annelil on diagnoositud laste tserebraalparalüüs (PCI), mis on püsiv kesknärvisüsteemi ehk aju kahjustus, mille tagajärjel on liikumine piiratud. Nõnda sõidabki ta ringi ratastoolis.

Pildistanud on Anneli juba aastaid, aga õige hoo sai harrastus kevadel, kui Anneli sai endale uue Olympose kaamera. „Aastaid olen soovinud endale uut paremat fotoaparaati, lootes midagi ilusamat sellega ette võtta, vähemalt enda jaoks. Tundes enda füüsist, olid mul omad kahtlused, kui käepärane uus aparaat on. Kuid kõik toimib hästi, saadud aparaadiga pildistades tekkis isegi väike hasart,“ räägib Anneli. Linnapiltide albumi soovitasid muuseumile kinkida mitu sõpra, ta ise poleks vist sellele mõttele tulnudki.

  • Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingu üks asutajatest  – Keiu Roosimägi

Mul ei ole reaalselt aega mõelda oma olukorrale… Lihtsalt tegutsen, sest kui mitte mina, siis kes, ja kui mitte nüüd, siis millal.