Uudised

Eesti peab olema maailmas liidrikohal ka selles, kuidas me suhtume puuetega tüdrukute ja naiste inimõigustesse ning põhivabadustesse

Published by:

Keiu Roosimägi

Foto: Sven Tupits/Fotogeen

Tallinnas tegutseb Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing, mille missiooniks on ühiskondlike hoiakute muutmine erivajadustega naistesse ja neidudesse. Organisatsiooni tööst räägib ühingu üks asutajatest ja praegune esinaine Keiu Roosimägi, kelle unistuseks on, et Eesti oleks maailmas liidrikohal ka selles, kuidas me suhtume puuetega tüdrukute ja naiste inimõigustesse ning põhivabadustesse.

Toimetas Mariann Joonas, Telegram, 3. mai 2015

Milline on sinu taust: kuidas oled jõudnud tänasesse päeva? Kas oskad nimetada mingit kindlat sündmust/tõuget, mis ajendas sind puuetega naiste teemaga tegelema?

Minu jaoks on elu nagu pusle – üks tükk asetub kohale, seejärel teine, siis kolmas jne, kulgemine on toimunud loomulikku teed pidi. Lapsena unistasin, et minust saaks ÜRO peasekretär, soovisin võidelda isikute inimõiguste eest. Ka levitada läbi iseenda ja oma tegevuse arusaamist, et me kehastume siia ja oleme ju kõik võrdsed, et me tunneksime siirast huvi ja austust üksteise vastu, tegutseksime tähendusrikaste eesmärkide ja tulemuste nimel, kasutaksime meile antud aega otstarbekalt ja rahuga. Olen lõpetanud õigusteaduste eriala, töötan juristina ning vean mitmeid ühiskondlikke projekte. Viimati valmis dokumentaalfilm, alustasime aasta kestva fotonäitusega erilistest naistest ning sai pandud alus veebiplatvormile Helpific, mis ühendab erivajadustega inimesed vabatahtlike abistajatega.

Ma olen pannud tähele, et kui miskit soovida, siis saan selle ja kui ei saa, siis järelikult ei tahtnudki nii väga või tuleb soovitu asemel hoopiski midagi sellist, mis on just mulle ja minu arengule hea ning minu olemusega rohkem kooskõlas. Kuid soovimine ei tähenda seda, et soovid ja jääd ootama. Need, kes ootavad, need jäävadki ootama – tuleb teha ja olla. Ma ütleksin, et ma kehastusin tänasesse päeva ja ma ei olegi siia kuidagi jõudnud, vaid olen koguaeg olnud – siin ja seal, kus peab ning sellena, kellena just hetkel vaja on.

Ja kuidas ma jõudsin erivajadustega naiste ühingut juhtima – liidu esinaine helistas ühel päeval mulle, et tuleb mulle nüüd järgi ja läheme koosolekule. Kohapeal selgus, et senises organisatsioonis toimuvad muutused ning vajatakse ka uusi juhte. Puuetega inimeste temaatika polnud mulle võõras, olin kirjutanud oma magistritöö puudest ja selle riiklikult tagatud kaitsest hariduse ning tööhõive valdkonnas, vastu mulle tehtud ettepanekud ei hakanud – uus ühing sai asutatud ja töö läks käima. Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing ongi nagu minu lapsuke, nii nagu Helpific. Ja need organisatsioonid koos nende inimestega moodustavad oma pered, kogukonnad.

Miks otsustasid ise pühenduda just puuetega naistele (mitte meestele või lastele)?

Ütlen ausalt, et ma ei ole kunagi mõelnud, et miks just naised. Üks asi on viinud loomulikku rada pidi teiseni ja kui me tegelikult tegeleme naistega, tegeleme me tegelikult ka meeste ja lastega. Lõppkokkuvõttes – all is one (kõik on üks). Väga hea on, et justkui loomulikult on olemas need inimesed, kes tegelevad pühendunult meestega ja need, kes tegelevad lastega ja need, kes tegelevad naistega. Ajaline ressurss selles kehas ja sellel ajal siin on paratamatult piiratud, kõike ei jõua. Sellel korral siis tegelen naistega ja läbi naiste ka meeste ning lastega.

Kas erivajadustega naiste valulävi on kõrgem kui n-ö nende tervetel suguõdedel ja kui, siis mis teeb puuetega naised haavatavamaks? Kui tõsine on probleem, et puuetega naisi lihtsalt kasutatakse ära ning miks üldse ühte sellist naisteühingut vaja on?

Inimeste valuläve ei saa seostada puudega. Siin tuleb teha vahet – kas me räägime valulävest või haavatavusest, üks on reeglina väline, teine sisemine. Inimene võib olla sisemiselt väga tugev, tulla hästi toime muutunud majandustingimuste ja elukorraldusega, kohaneda oma puude ja puudest tulenevate erivajadustega ruttu, kuid ta võib olla haavatavamal positsioonil ühiskonnas valitsevate hoiakute ja füüsilise keskkonna puuduste tõttu. Lähtudes soospetsiifiliselt – arvestades, et naised toovad ilmale lapsi, võib näiteks öelda, et naiste üldine valulävi on juba selle fakti tõttu tihti suurem kui meestel. Kuid loomulikult on iga inimese valulävi ja haavatavus individuaalne, sõltumata soost ja puudest.

Väga sagedasti esitatakse mulle küsimus, et miks on vaja erivajadustega naiste organisatsiooni, et kas lihtsalt puuetega inimeste organisatsioonist ei piisa? Ei piisa. Naised on võrreldes meestega haavatavam grupp – diskrimineerimise, palgalõhe, perevägivalla, seksuaalse väärkohtlemise, inimkaubanduse jms seisukohast. Puudega naine kogeb haavatavust topelt, sest ei pruugi oma puude tõttu suuta või osata end kaitsta.

Inimkaubanduse aruande kohaselt on näiteks Eesti sundprostitutsioonile alistatud naiste päritolu-, transiit- ja sihtriik. Eesti kodakondsusega naised on alistatud seksikaubandusele põhiliselt Soomes, Madalmaades, Ühendkuningriigis, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Küprosel, Portugalis, Iirimaal ja Itaalias. Eesti kodanikest naised, nende seas vaimse puudega naised, on olnud sunnitud tegelema prostitutsiooniga ka Tallinnas. Lisaks tuleb arvestada, et naistevastane vägivald mis tahes teona võib põhjustada naistele sellist füüsilist, seksuaalset või psühholoogilist kahju või kannatusi, mis toob kaasa naiste invaliidistumise terveks eluks.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel kogeb kogu maailmas ligikaudu neljandik naisi oma elu jooksul seksuaalset vägivalda. Kuni kolmandikku kõigist naistest on meessoost intiimpartner füüsiliselt rünnanud. Vägivalla läbi elanud naised ei teata kogetust piisavalt, kartes sotsiaalset märgistamist eelkõige nende enda kogukonna siseselt, oma turvalisuse pärast ning neid kaitsma pidavate institutsioonide asjakohaselt reageerimata jätmise tõttu. Ühingus on naistel võimalus oma muresid jagada teiste naistega, nende probleemid ei lähe üldiste probleemide rägastikus, millega erivajadustega inimesed igapäevaselt maadlevad, kaotsi. Meie ühingus on ka paberitega kogemusnõustajad ning ühing on ka erivajadustega naiste eestkosteorganisatsioon, mis teeb koostööd teiste organisatsioonidega nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, osaledes ka erinevatel ümarlaudadel, viies läbi kampaaniaid ja tehes teavitustööd, julgustades ja väärtustades iga erivajadustega naist.

Seega on erivajadustega naiste probleemid väga teravad ning nende küsimustega tuleb tegeleda järjepidevalt ja jätkusuutlikult. Selleks ongi just sellist organisatsiooni vaja. Eestis rohkem puuetega naiste organisatsioone kui Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit (EPNÜL), mille alla kuuluvad Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing (THPNÜ) ja Tartumaa Puuetega Naiste Ühing (TPNÜ), pole.

Lisaks sellele, et oleme erivajadustega naiste eestkosteorganisatsioon, on meile südamelähedaseks ambitsiooniks ja missiooniks ka töötamine hoiakute muutmise nimel puuetega naistesse. Olla Naine ja kogeda oma naiselikkust, olla ühiskonna ja kogukondade poolt aktsepteeritud, kogeda elulisi naudinguid, luua pere, elada iseseisvalt ja võtta vastu otsuseid – see on iga naise õigus ning ka erivajadusega naine peab saama neid õiguseid realiseerida. Puuetega naiste õigused on üks osa puuetega inimeste õigustest.

Sooviksime rohkem tõsta esile ja väärtustada erivajadustega naisi. Näiteks mitte kunagi pole erivajadusega naine olnud ajakirja esikaanel, pälvitud tiitliga Aasta Naine, Aasta Ema või Aasta Naisettevõtja. Nii viisime sellele aastal koostöös meie projektijuhtide ja vabatahtlikega läbi esmakordselt Eestis fotosessiooni puuetega naistega ja valmis dokumentaalfilm “Kas elan tõesti”. Toome puuetega naiste teemad meediasse, käime üritustel – et inimesed saaksid kogeda, et erivajadustega naised on olemas, nad on n-ö pildil – ja see polegi midagi erilist. See on normaalne nähtus.

Kõik need küsimused, mis on seotud naistega ja just erivajadustega naistega, muutuvad järjest aktuaalsemaks. Enam pole võimalik kõrvale vaadata. Tuleb tegutseda.

Kas sinu arvates nn tavainimesed oskavad puuetega inimestega arvestada?

Need inimesed, kes on erivajadustega inimestega rohkem kokku puutunud, reeglina oskavad aina enam teisega arvestada ja abivajadust näha ning tunnetada. Kuid ka abistamine ja abi küsimine on koht, kus tuleb palju õppida. Erivajadused ja ka inimesed ise on väga individuaalsed ja abistajat tuleb juhendada – millist abi ja kas üldse vajataksegi. Erivajadustega inimesed, vähemalt need, kellega mina tihedalt kokku puutun, on ikka üsna-üsna iseseisvad ja väga võimekad. Kindel on aga see, et kunagi ei ole vaja kohe tormata esimese asjana n-ö appi. Veel hullem, kui puuetega inimestele pakutakse abi hääletoonil, millega lapsele pakutakse kommi. Ma usun, et üksteise märkamise ja abistamise osas saab minna aina paremaks, sest näiteks ka rohkem erivajadustega lapsi õpib nn tavakoolides ja n-ö puueteta laste jaoks muutub see loomulikuks, et ei nähta puuet, vaid ikka inimest ennast, sh tekib arusaamine – millal oleks vaja abistada ja kuidas. Õnneks näen, et ka puuetega inimesed muutuvad julgemaks abi küsimisel.

Kuivõrd puuetega naisi vaadatakse teistsuguse pilguga võrreldes puueteta naistega? Kuidas peaks erivajadustega naistesse suhtuma?

Inimesed on loomult väga uudishimulikud, ka terved inimesed vaatavad üksteist. Teine asi, et tule ja küsi – ära jää taga rääkima ega näpuga näitama, ära keera pilku eemale, vaid tegele probleemiga. Kui Sa ei suuda puudega inimesele otsa vaadata, vaid kõrvale – justkui ta oleks klaasist – siis see ei ole selle inimese, kellel on puue, probleem. Sellel, kes pilgu maha lööb, on erivajadus. Ta ei oska enda sisemaailmas toimuvaga toime tulla. Ta kardab, pelgab, võõristab.

Me kõik oleme inimesed. Pange oma mõistus ja süda tööle. Mõtlemine ja tundmine, sealhulgas tunnetamine – see on auasi. Erivajadusega inimesed ei vaja erikohtlemist. Ja see ongi see, mida puuetega inimesed teistelt kaaskodanikelt ootavad.

Millised on puuetega inimeste võimalused Eestis võrreldes meie naaberriikidega?

Siinkohal ei tahakski niivõrd võrrelda, vaid tuua välja selle, et on asju, mis meil on paremini kui teistel ja on asju, mis teistel on paremini kui meil. Sellest võiks ju kirjutada terve pika analüüsi või mitu raamatut. Euroopa puudega inimeste strateegias aastateks 2010–2020 on esile toodud kaheksa kodanikuõigustega seotud valdkonda, mida Euroopa Liidu liikmesriigid peavad puudega inimesi arvestades seirama ja milles olevaid barjääre ületada aitama. Need valdkonnad on ligipääsetavus (kättesaadavus), osalemine (sidusus), võrdsus, töötamine, haridus ja koolitus, sotsiaalkaitse, tervis ja Euroopa Liidu välised tegevused. Nii, et tegelikult ühendavad riike ühtsed eesmärgid. Kuid olenemata riigist ja eelnevalt nimetatud kodanikuõigustest, on erivajadustega inimestel siiski üsnagi sarnased mured, rõõmud ja ootused – ootused nii riigile, kogukondadele kui ka kaaskodanikele. Need ootused on ennekõike seotud siiski sellega, kellena erivajadusega inimene end ise defineerib ja kellena tal n-ö end defineerida lastakse. Puude defineerimisel on äärmiselt oluline see, et puuet ei peetaks inimese juures esmatähtsaks ja et inimesed, kelle terviseolukord piirab nende tegevus- või osalusvõimet, ei peaks ka ise enda juures esimeses järjekorras oluliseks puuet.

Mis oleksid kõige olulisemad asjad, mida Eestis ses vallas kiiremas korras parandama peaks?

Mina näen, et üks kõige kriitilisemaid kohti Eestis on füüsiline juurdepääs koolidesse, töökohtadesse, raamatukogudesse, riigi- ja omavalitsusasutustesse, elamutesse jms. Ja peale selle, et teatud hoonesse saab ka sisse, peab seal olema ringiliikumise võimalus, vajalike seadmete või vahendite sobival kõrgusel asetsemine, mh abivahendite kasutamise võimalusi, nt liftigi näol. Olen ligipääsetavuse puudumise probleemiga väga tihedalt kokku puutunud – nutumaik kas tuleb suhu või lihtsalt hoian vahel peast kätega kinni, et kuidas see kõik veel aastal 2015 meil võimalik on. Näiteks korraldatakse konverentse teemadel, mis puudutab ka erivajadustega inimesi, tihti kohtades, kus ligipääs puudub või on liikumine ja olemine neis kohtades äärmiselt piiratud. Viimane näide – meie ühing korraldab fotonäitust “Imelised Naised“ ja tohutult keeruline on leida näituse eksponeerimiseks kohti, mis vastaksid kasvõi ligipääsetavuse elementaarsetele tingimustelegi. Ei taha panna meie imeliste naiste fotosid lihtsalt kuskile kaubanduskeskuse aatriumi. Need naised, kellega fotosessioonid läbi viidi ja kes on fotonäituse jaoks jäädvustatud, on liiga erilised selleks.

Mida peab tegema selleks kogukond, et muudatused ühiskonnas aset leiaksid?

Kogukond peab olema kaasav ja avatud. Mitte nii, et enamik erivajadustega inimeste organisatsioone on oma probleemidega üksi ja arutelud toimuvad n-ö omas ringis. Dialooge väljaspool neid ühinguid toimub endiselt väga vähe. Ehe näide, millisel arenguastmel meie ühiskond täna veel on, on näiteks see kui keegi märkab kuskil puudega töötajat – see tekitab paljudes meie inimestes vau-efekti, et näe – ta töötab ja on tööle võetud. Ometigi on iga isiku inimõigus saada haridust ja töötada, sealhulgas saada oma töö eest väärilist tasu. Minu jaoks on väga loomulik, et puuetega inimesed töötavad ja loovad peresid, see on arenenud ühiskonnas iseenesestmõistetav ega peaks vau-efekti tekitama. Ja üllatus-üllatus – puuetega inimesed ka seksivad. Eesti inimesele on see kõik siiski veel endiselt väga võõras, kuigi oleme esirinnas infotehnoloogiliste arengute poolest. Nii näiteks tunnustas 2013. aastal Intelligent Community Forum (ICF) Tallinna linna viiendat korda kui üht maailma seitsmest (Top7) kõige innovaatilisemast kogukonnast ja Eesti on maailmas liidrikohal infoühiskonna arendamisel ja teadvustamisel. Minu unistus on, et Eesti oleks maailmas liidrikohal ka selles, kuidas me suhtume puuetega tüdrukute ja naiste inimõigustesse ning põhivabadustesse. Vähem tähtis pole, millised on meie üldised hoiakud n-ö nende suhtes, kes on vähemuses. Terve ühiskonna liige ka märkab oma ligimest, naabrit ja ta muret.

Väga palju tööd tuleb teha ühiskondlike hoiakute muutmise nimel erivajadustega inimestesse. Me oleme kõik inimesed ja inimestena ühesugused – meil on oma plussid ja miinused, mured ja rõõmud, soovid ja unistused, ootused. Ühiskond ongi mitmetahuline ja mitmekesine – see meid isiksustena rikastabki. See on ju nii põnev, et oleme kõik erinevad ja erilised!

Puudega inimene ei vaja haletsust ega soodustusi, vaid võimalusi end teostada ja olla tunnustatud eelkõige inimesena, isiksusena, indiviidina. Me kõik oleme nii mõnusalt erilised. Ja tegelikult ka erivajadusega. Näiteks meie ühingu juhatuse liige pr Jelena Pipper teab mehi, kes ütlevad, et geelküüsi kandvad naised on erivajadusega, see on nende puue – käia iga paari nädala tagant hoolduses.

Tegelikult on ju nii, et kui me ei suuda teist inimest aktsepteerida sellisena nagu ta on, ei suuda me aktsepteerida iseend. Ja see on kõige suurem puue. Presbüteri minister, laulukirjutaja, kirjanik Fred Rogers on öelnud, et osa probleemist, mis seostub sõnaga “puudega”, peitub selles, et see viitab automaatselt võimetusele näha, kuulda, kõndida või teha muid selliseid asju, mida paljud meist peavad iseenesestmõistetavaks. Aga inimesed, kes ei tunne? Või ei räägi oma tunnetest? Või kes pole võimelised moodustama lähedasi suhteid? Või inimesed, kes ei suuda leida rahuldust oma elust, või need, kes on kaotanud lootuse, kes elavad pettumuses ja kibestumises ega leia oma elus mingit rõõmu ega armastusest? Tundub, et need “võimetused” on tõelised puuded.

Kas erivajadustega naiste jaoks on armastuse ja õnne leidmine keerulisem? Mida mehed võiksid puuetega naiste kohta teada?

Nii nagu n-ö tervetel inimestel, on ka erivajaduste maailmas inimestel samad mured ja rõõmud – armastus ja lahkuminek, kärgpered, perevägivald, partneri otsingud, vaimse ja füüsilise tasakalu hoidmine, töö ja pereelu ühitamine, palgaläbirääkimised, vaba aeg ja meelelahutus jne jne jne. Kuid tõenäosus, et erivajadusega naine kogeb hülgamist või tõrjutust, on minu hinnangul kindlasti suurem. Kindel on see, et siin ühest reeglit jällegi pole, sest elus sõltub väga palju inimesest endast, tema suhtumisest eelkõige iseendasse ja maailma. Kui inimene väärtustab ennast, on vähem ka hülgamist ja tõrjutust väljastpoolt. Inimese puhul, kes end armastab, jääb puue tahaplaanile. Enda naiselikkust tunnetav puudega naine on väga särav ja sisemiselt vaba, sama kehtib n-ö tervete naiste puhul. Kuid kuidas seda sära naises tekitada? Õnneks on väga palju toredaid mehi, kes ka näiteks meie tööd ja püüdlusi mitmetahuliselt toetavad. Suur kummardus neile!

Sõltumata soost või puudest, on armastus ainuke asi maailmas, millest kirjutatakse, lauldakse, räägitakse, mida igatsetakse. Ja siin on kõik tegelikult võrdses seisus. Inimene ei ole loodud elama ilma läheduseta, helluseta, tunnustuseta. Kui inimese elus pole armastust, jääb ta haigeks. Armastus on midagi väga erilist ka erivajadustega naiste jaoks – see on kindel.

Mehel tuleb erivajadusega naise kõrval olla lihtsalt mees. Nii lihtne ongi. Elus ei ole probleeme, mida ei saa lahendada. Tuleb teha end kuuldavaks, oma probleemi sisu arusaadavaks ja rääkida oma partnerile mõtetest ja tunnetest, olla avatud ning julge. Ning tegelikult – erivajadus või puue pole ju probleem. Probleem võib olla ainult peas ehk mõtlemises. Ja armastus ju ei küsi. Väga tobe oleks jätta kedagi armastamata ja oma ellu lubamata üksnes selle tõttu, et teisel poolel on näiteks punased juuksed või talle meeldib jazz-muusika. Sama rumal on endale keelata armastust puude tõttu – armastada ja olla armastatud.

Naised ja julgeolek – millisel määral puuetega naisi kaasatakse nende küsimuste aruteludesse riiklikul tasandil? Kas puuetega naistel võiks olla ka mingit rolli riigikaitse kujundamisel?

Hetkel ei ole tegemist aktuaalse teemaga praeguses poliitilises olukorras. Paljud erivajadustega naised ei pääse kodust välja, poodi ega arstigi juurde, ühingusse ega riigikokku, rääkimata nende kaasamisest riigi julgeoleku küsimustesse. Seega pole neid justkui olemas ja see on väga kurb, ka ohtlik. Puudub riigi võimekus ja ühtne plaan olukorras, kus Eesti julgeolek on tugevalt ohus ning erivajadustega naised vajavad evakueerimist. Oleme seda teemat arutanud ka Liidu tasandil ja Eesti Naisjuristide Liidu esinaise pr Maarika Pählemäega. Koos on leitud, et tegemist on tõesti väga tähtsa temaatikaga. Ka tavakodanike kriisikäitumise teadlikkus on madal, puudub teave ühtse kodanike mobilisatsiooni käitumise kohta. Puudega isikud, eakad, lapsed, noored, naised – kodanike laiapõhine kaasamine on lubamatult piisava tähelepanuta. Kodanikualgatuse korras on näiteks Eesti Naisjuristide Liit kokku kutsunud ümarlaua, et antud temaatikaga tegeleda ning juhtida riigi tähelepanu vajakajäämistele. Juba 8. märtsil toimub näiteks koostöös NATO, ENJL jt organisatsioonidega konverents “Naine ja julgeolek”, kus on tähelepanu all naiste roll riigikaitses. Meil on küll ka naiste turvakodud, samuti hooldekodud, kuid need ei ole küllalt turvalised puuetega naistele.

Eestis on mitmeid erinevaid naisteühendusi – nt Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud jms, kuid erivajadustega naiste organisatsioone on vaid üks – Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit. Kas ka erivajadustega naiste ühingut võetakse sama tõsiselt kui teisi kodanikuühendusi?

Eesti Puuetega Naiste Ühing (EPNÜ), praegune Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit (EPNÜL), on väga pika ajalooga organisatsioon. Eesti Puuetega Naiste Ühing on saanud 2012. aastal näiteks autasu “Parim sooteadlik MTÜ” – seega võetakse organisatsiooni ja selle tegevusi väga tõsiselt.

EPNÜL tegutseb täna katusorganisatsioonina neljale ühingule: Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing, Tartumaa Puuetega Naiste Ühing, Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühing, Haabersti Tugikeskus.

Palju erivajadustega naisi on erinevates puuetega inimeste organisatsioonides. EPNÜL võrgustikuna esindab kõiki Eestimaa puuetega naisi vaatamata puudele, eale, rahvusele või seksuaalsele orientatsioonile ja seisab naiste õiguste eest. Tulevikus on kavas lähteülesandena tugevdada võrgustikku erinevates maakondades, tekitades erivajadustega naiste aktiivgruppe, et arendada eestkostevõimekust naiste seas.
Eestis on suure töö ära teinud pr Mare Abner, kes on Liidu esinaine. Meie pr Jelena Pipperiga jätkame Mare kõrval tema tööd.

Eelmisel aastal valmis Teie käe all film “Kas elan tõesti”– miks oli vaja teha filmi just puuetega naistest?

2014. aastal valmis ühingul lühidokumentaalfilm “Kas elan tõesti” (“Am I really alive”), mis esilinastus kinos Artis 29. oktoobril. Film on eesti ja inglise keelsete subtiitritega.

Film räägib kolmest erineva puude, aga ehk ka karakteriga naisest. Nii näiteks tahaks Christel lihtsalt näha. Jelenal on ainult kahju, et ta ei saa sõita jalgrattaga ja Merilyn tunneb end tõeliselt elus, kui teda viiakse mere äärde. Seega – kolm elu, kolm karakterit, üks Saatus – olla naine ja puudega.

Soovime väga töötada hoiakute muutmise nimel puuetega naistesse. Ka filmi tegemise eesmärgiks oli soov toetada erivajadustega noori tütarlapsi ja naisi ning ehitada üles ühiskonda, mis on rajatud viisakusele, sallivusele ning võrdväärsusele. Erivajadustega naised on väga erilised. Nad on kolleegid, sõbrad, emad ja abikaasad – kuid ennekõike on nad armastust ja toetust väärivad Naised. Üks meie ühingu ja filmitegijate motodest on: armastus pole ERIvajadusega!

Me ei soovi, et erivajadustega naisi näidatakse ühiskonnas ja meedias naistena, kes on abitud ja saamatud, vajavad kaastunnet või haletsust. Sooviksime rohkem tõsta esile ja väärtustada erivajadustega naist kui NAIST. Just naise ja inimesena. Et puuetega naised ei ole sootud isikud.

Kõiki, nii terveid kui ka haigeid inimesi, tuleb kohelda võrdselt – igaühel on oma erivajadused. Mõni näiteks pilgutab silmi või on kiilakas, näete nüüd ise – me kõik oleme erinevad, kuid samas eriliselt ühesugused.

Uudised

Puuetega naised saabusid jõulupeole kiirabiautos

Published by:

13. detsembril korraldas Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing juhatuse liikmete Keiu Roosimägi ja Jelena Pipper eestvedamisel Eesti Puuetega Inimeste Kojas oma liikmetele, vabatahtlikele ja kutsutud külalistele jõuluürituse “Have Yourself a Merry Little Christmas!”. Kuna ühingu liikmetest on enamik naisi vähekindlustatud, töötud või pensionieas üksikud erinevate puuetega naised ja emad, kelledest paljud kasvatavad ka liikumispuudega last, oli see nii mõnelegi naisele aastas ainuke suurem üritus, kus tunda soojust ja lähedust. Juba tulek koduseinte vahelt välja ja kokkusaamine teiste saatusekaaslastega, kultuurisündmusest osasaamine, kohvitamine, ühe laupäeva õhtu nautimine, oli nende jaoks suur samm ja eriline sündmus. Ja olgem ausad – puude tõttu ka suur väljakutse.

Eriti eredalt jääb korraldajatele ja naistele meelde, kuidas puuetega naised saabusid jõulupeole nö “kiirabiautos”. Nimelt tuli ühingule appi AndMar medservice OÜ, kes naised peole sõidutas ja koju viis, sest ühingul endal mitme invabussi tellimiseks rahaliseid vahendeid polnud, kuid algusest peale olid korraldajad võtnud sihi, et puude ja transpordi puudumise tõttu küll keegi peost ilma ei jää. Sellist meeletut asja pole enne juhtunud, paljudele naistele oli see elu jooksul ka esimene sõit kiirabiautos. “Sügav kummardus korraldajatele, ääretult tore ja soe seltskond! Eriline tänu “kiirabipoistele”, meid hoiti ja kanti kätel nagu kristallvaase,” õhkas rõõmsalt üks peol osalenu, ratastoolis naisterahvas.

Peo meeleolu muutsid koduselt lõbusaks köögis askeldavad vabatahtlikud päkapikud Reet ja Reili Brant juhtimisel, suu magusaks heasoovlike inimeste toodud kringlid ja mandariinid. Naistele andis teatraalse etteaste Improgrupp Jaa ning koos vaadati ka ühingu enda poolt tehtud filmi “Kas elan tõesti“, mis jutustab kolmest erinevas vanuses ja erineva karakteriga naisest, keda ühendab üks saatus – olla naine ja puudega. Peo lõpus anti üle kingitused ja tänukirjad toetuse ja tegevuste eest, mis on kaasa aidanud ühiskondlike hoiakute muutmisel suhtumises erivajadustega naistesse. Kogu sündmust jäädvustas Marokost pärit fotograaf härra Tarik Labrighli.

Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing tunnustab abikäe ulatamise eest järgnevaid isikuid ja ettevõtteid:

vabatahtlikud abistajad: Anu Viks, Jana Arsenjeva, Julia Brunner, Julia Viguro, Karmen Joller, Leonid Bogouslavski, Peeter Sepping, Sigrid Kivimaa, Triinu Maran, Urmas Umborg;

annetajad ja sponsorid: Dmitri Tihhomirov, Elina Praakel, Greta Kaupmees, Helin Loik, Iiris Shcömberg, Irina Skabardis, Ivar Paimre, Ivi Sära, Kelly Grossthal, Kristiina Jermakova, Lia Rats, Liane Lebedeva, Liisa Kaljula, Marika Tuus-Laul, Marju Reismaa, Peeter Sepping, Pille Kaljurand, Rein Jõgiso, Tarvo Tobbi, Triin Savisto, Tiina Kuura;

ettevõtted: AndMar medservice OÜ, Dermoshop OÜ, Energiatehnika OÜ, HelpificMuffinikoda, Pagaripoisid OÜ, Vitamiinikuller

TÄNAME, ET OLETE AIDANUD KUJUNDADA HOOLIVAMAT ÜHISKONDA!


181617671112 1915
9 13
8

5


1
20

 

 

Uudised

Puuetega naiste foorum “Erivajadustega naised kui teadlikud ja võimekad kodanikud“

Published by:

27. septembril 2014. aastal toimus koolituskeskuses  „Punane Puu“ Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liidu poolt korraldatud puuetega naiste foorum “Erivajadustega naised kui teadlikud ja võimekad kodanikud“. Foorumit toetas Hasartmängumaksu Nõukogu läbi projekti „Sootundlikud puuetega inimesed 2013“. Foorumi I paneelis „Erivajadustega naiste õigused ja võimalused“ võtsid sõna naised nägemis-, liikumispuudega inimeste, vaegkuuljate ja krooniliste haigustega inimeste  ühendustest. Foorumi II paneelis „Koostööl ja kaasamisel on suur väärtus“ tegid ettekande koostööpartnerid ja vabatahtlikud Inimõiguste Keskusest, Naisteühenduste Ümarlauast, Seksuaaltervise Liidust, Omastehooldusest ja Koostööketist. Foorumile tuli naisi tervitama Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt ja Eesti Naisliidu esindaja Tiia Selberg.

Alljärgnevalt väike kokkuvõte foorumil toimunud sõnavõttudest.

Monika Haukanõmm, Eesti Puuetega Inimeste Koda, juhatuse esinaine

„Olgu tegemist meeste või naistega, kõigil on ühesugused õigused. See on iseenesest mõistetav ja inimõiguse küsimus. Puudega inimesed ei ole ju mingi väike grupp. WHO (Maailma Terviseorganisatsioon) on toonud välja, et maailmas elab miljard puudega inimest – 80% nendest elab arengumaades, kus nende õigused on kaitseta, Euroopas on 15% elanikest puudega. Eestis on määratud puue 141 000-le inimesele, neist 83 000 on naised.

Miks on vaja rääkida puuetega naistest? Sest see arv suureneb! Miks on vaja rääkida puuetega naiste õigustest? Sest väga paljudes arengukavades räägitakse naistest, meestest, lastest, kuid ei räägita puuetega laste vajadustest ega puuetega naistest – öeldakse, et nemad on seal hulgas, kuid sellest jääb väheseks! Kõik nad vajavad eelarvamustevaba füüsilist, sotsiaalset ja intellektuaalset keskkonda, kus puuduvad tõkked ja barjäärid osaleda ühiskonnaelus. Oluline on tõsta puuetega inimeste teadlikkust nende õigustest ja õiguste kaitsest.

Meie president hr Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et riigi tugevust näitab see, kuidas suhtume nõrgematesse, kuid mulle tundub, et selle koha pealt oleme veel veidi puudega.“

Pr Monika Haukanõmm tegi foorumil ülevaate ka puuetega naisi puudutava Euroopa Parlamendi raporti kohta ning tutvustas puuetega inimeste õiguste kujunemise ajalugu

PUUDEGA NAISED – EUROOPA PARLAMENDI RAPORT 2013 (kliki slaidi vaatamiseks)

Mare Abner, Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit, juhatuse esinaine

15 aastat puuetega naiste ühenduse tegevust

„Projektide rahastamine algas alles siis, kui astusime Euroopa Liitu, enne seda meid kaasati erinevate naiste organisatsioonide poolt – Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, Eesti Naiste Koostöökett, Eesti Naisliit. Koostöö Eesti Puuetega Inimeste Kojaga on läinud aktiivsemaks. Tänu Euroopa Liidu direktiividele on muutunud palju. Seisime ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni ratifitseerimise eest. Seal on eraldi artiklid puuetega laste ja puuetega naiste õiguste kohta ja neid me peame edasi arendama, sest need on osa inimõigustest. Puuetega naiste õguste eest tuleb seista – seda me saame teha ainult ise. Üks suurimaid probleeme on, et noored naised ei tule organisatsiooni.“

Sülvi Sarapuu, Kakora MTÜ, juhatuse liige

Nägemispuudega naiste võimalused osaleda teadlike kodanikena

„Olen nelja organisatsiooni esinaine – kuna puuduvad teenused mahus, millises seda vaja oleks. Leiba see lauale ei too, tuleb pealegi maksta. See on ainult minu pere heatahtlikkus ja ütleme, ka sunniviisilisus. Minu pere heatahtlikkus, et ma saaksin kõiki neid asju teha, kuid see pole normaalne! Me ei saa töötulu nagu me saame palgast.

Nägemispuudega inimestele on üsna oluline informatisooni ligipääsetavus. Kõik ei ole võimelised lugema internetist, saama e-kirju. Statistika kohaselt on 7000 nägemispuudega isikut saanud puude, neist 300’l on arvuti. See on ikka väga väike protsent. Kui inimesed kaotavad nägemise, jääb neile ainult raadio ja TV, kustkaudu tuleb võimalik info. Me tuleme seminaridele, kuid mitte keegi ei küsi, ega pakugi, millises vormis me tahaksime saada materjale. Alati antakse paber ette, kuid kahju küll – kui ei näe, pole sellega midagi peale hakata!

Meie naistel  puudub ka lapse adopteerimise võimalus. Suurimaid probleeme on, et puuetega naised riskivad oma tervisega, et luua perekond ja saada lapsi ning see ei huvita kedagi. Veel probleeme – ligipääsetavus kultuurile, suhtumine puudega inimesse, teadlikkuse puudus. Kuidas kaasata puuetega inimesi näitustele? Väga kurb, et kui midagi tehakse, siis ainult nii öelda heast tahtest.

Mul on kolm last – kõik on terved. Kuid probleem on siis, kui nägemispuudega ema kasvatab lapsi ja on vaja koos õppida. Abi pole kusagilt võtta! Hea, kui on vanaemasid, vanaisasid. Aga meil kõigil ju pole! Nägemispuudega vanaemana oleks mul justkui ka õigus käia lastelastega üritustel, kuid siis pole jälle teenust – isiklikku abistajat. Peaksin kasutama oma tütart, kuid ma just soovin anda talle puhkust!

On vaja ühist mõtlemist, ühiste mõtete esitamist. Kahju, et Eestil puudub ühtne puuetega inimeste programm, mis kataks kõike – nii haridust, tööd, pereelu, kultuuri, tervist, eneseteostust jne puudutavat.

Christel Sogenbits, MTÜ POMP (Pane Oma Meeled Proovile), ürituste organisaator ja vabatahtlike koordinaator

Noored nägemispuudega naised oma õiguste eest seismisel

„Minu eeskuju on ema, kes on Eestis ja maailmas üks tippjuhte. Mul on olnud väga hea eeskuju. Kõige rohkem ütleb ta alati seda, et kui sa tahad miskit, siis see ei olene sellest, et sa oled naine ja nägemispuudega – sa tee seda, mis on õige ja asjad lahenevad iseenesest!

Enamikel naistest on soov olla ema. Eestis puudega naised riskivad oma tervisega, et saada emaks. Ameerikas diabeetik ja nägemispuudega ema saab lapsi, sest meditsiin on arenenud ja inimesed, kes tegelevad naistega,  on omandanud oskusi ja teavad, mida vajab nägemispuudega ema. Eestis kui noor nägemispuudega naine läheb naistearstile, siis esimesena saadetakse ta piltlikult öeldes psühholoogilisse kontrolli ja peetakse pikk loeng sellest, kuidas üks asi pole võimalik ja teine asi pole võimalik ja kuidas ta naisena seda üldse ette kujutab, et on ema! Teda vaadatakse hullumeelselt ja kutsutakse poole aasta pärast tagasi – et vaatame siis edasi. Ameerikas on ka täiesti normaalne, et kui vanem on nägemispuudega, siis kool kohandab materjale ja tunniplaane, et nägemispuudega ema saaks osaleda oma lapse õppetöös. Kõige olulisem on lihtsalt jääda enesele kindlaks oma õigustes ja öelda – teate, ma olen naine, ma tahan teatud asju teha, saavutada, ellu viia – olgu see seotud karjääri, kodu või perega!

Teenused on meeletult puudulikud. Aga ma arvan, et see muutub. Just siis, kui puudega inimesed julgevad sõna võtta ja enda eest seista. Omadest kogemustest: varasemalt olin aktiivsem, kuid suri mu juhtkoer, nüüd on liikumine piiratud. Esitasin avalduse, et saada rohkem isikliku abistaja teenuse tunde, vastuseks tuli – ei! Mis te arvate sellest, kui haldusorgan vastab EI, et neil pole raha – kas see on õiguslikult argumenteeritud vastus? Iga inimene peaks sellistel juhtudel pöörduma edasikaebustega vastavasse organisse.“

Merike Kungla, MTÜ VKL (Eesti Vaegkuuljate Liit), esindaja

Vaegkuulja naisena õigustest ja võimalustest

„Küsin kohe, kas kõik kuulevad mind hästi?

Leian, et väga oluline on vähendada vastasseise erinevate kuulmispuudega inimeste gruppide vahel. Näiteks – viipekeelsete kurtide vastasseis, hukkamõist nende suhtes, kes otsustavad sisekõrva implantaadi kasuks. Me peaksime tegema koostööd, sest meil on ühesugused probleemid. Me peame tulema toime kuuljate maailmas.

Kuulmispuue vähendab meie turvalisust, ka näiteks tänaval. Kui inimene ei kuule, öeldakse talle – ah, pole tähtis! Kuidas siis nii, et pole tähtis?

Tiia Järvpõld, MTÜ LEEPÜ (Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühing), juhatuse esinaine

Erivajadusega naisena õigustest ja tugiteenuste kasutamise võimalustest

Tiia võtab sõna isikliku abistaja suu kaudu: „Nüüd te näete, kui vajalik on isiklik abistaja. Ilma temata ma poleks täna siia jõudnudki ega räägiks siin. Minu kõnega on vaja harjuda, kuid nii lühikese ajaga ei harjuta. Tavakoolis ma õppisin hästi palju elulisi asju. Ennekõike: et kõike ei tehta ette ja taha ära! Väga palju tuli endal teha. Olen kolme lapse ema, arstide juures käimine oli hullumeelne. Esimene küsimus oli alati – äkki teeme ikkagi aborti? Seejärel – kes hakkab Teie eest last kasvatama? Mille jaoks teil last vaja on? Ja nii oli iga kord, kolm korda! Täna ma ülen üsna õnnelik ema!“

Maarja Kaplinski, MTÜ LEEPÜ (Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühing), juhatuse liige

Erivajadusega naiste võimalustest läbi psühhodraama

„Kunagi aastaid tagasi leidsime oma maakodu aiast linnupesa, mille kass või mõni muu kiskja oli ära rüüstanud. Ühel poegadest oli õnnestunud ellu jääda, tõime ta koju ja kasvatasime üles. Tähelepanuväärne oli selle linnupoja juures, et ta tegelikult ei õppinud laulma – vahel üksi olles ta küll püüdis, ja seda õrna ilusat häälekest oli väga ilus kuulata, aga samas oli tunda, et linnuke on väga ebakindel ja tegelikult ei tea, kuidas laulmine käib, kuna tal pole olnud võimalust seda õppida.

Linnupoja näitega tahtsin jõuda selleni, et minu elukogemust on olulisel määral mõjutanud asjaolu, et olen olnud koduõppel – mida ei soovita mitte kellelegi, kuna see tähendas, et sealtpeale, kui 20-aastaselt esimest korda päris iseseisvalt uksest välja astusin, pidin hakkama tagantjärele omandama tarkusi, mida tavaolukorras hakkab laps omandama kui mitte juba lasteaias, siis koolis igal juhul. Täiskasvanute maailm on üsna karm koht, ja minust oli selleks ajaks saanud noor inimene, kes valdas kuut keelt, aga igapäevaeluks vajalike asjadega ei saanud sageli hakkama.

Hiljem tuli mu ellu selline asi, nagu psühhodraama, mis seisneb selles, et laval mängitakse läbi erinevaid elusituatsioone ja probleeme. Leian, et just psühhodraama on minu jaoks olnud inimeste hulgas olema õppimise koht.

Oma elukogemuse põhjal olen jõudnud arusaamani, et siin elus on kaks olulist asja – suhtlemine  ja teadmiste omandamine – üks ilma teiseta ei vii kaugele. Ühtlasi olen veendunud, et on tõsine viga, kui vanemad püüavad suhtlemisvaeguse all kannatavat puudega noort lohutada jutuga, et “ega siis suhtlemine pole elus peamine”. Andke andeks, on küll! St kui mõistame suhtlemise all sõbrannadega kohvikus istumist, siis see kahtlemata pole elus peamine, aga kui räägime suhtlemisest kui inimeste hulgas olema õppimisest, suhtlemisest kui sotsiaalsete oskuste omandamisest, siis see on üks olulisemaid asju elus.

Lõpetuseks veel üks näide elust – heal tuttaval ja vanemal kolleegil sündisid omal ajal kaksikud lapsed, kes olid nii nõrga tervisega, et arstid soovitasid nad erikooli panna, mispeale laste ema sähvas: “Ja kas nad siis hakkavad mingit ERIELU elama või?” Oma elukogemuse põhjal kirjutan samuti kahe käega alla uskumusele, et mingit ERIELU ega RAVIELU ei saa olla, meil kõigil on see üks ja ainuke elu, mida peame elama nii hästi, kui me vähegi oskame.“

Jelena Pipper, Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing MTÜ (Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing MTÜ), juhatuse liige

Liikumispuudega naisena õigustest ja võimalustest

„Soovitan lugeda raamatut „Naised suudavad!“! 

Peame kasvatama ühiskonda nii, et puuetega lastel oleks ligipääs tavakooli. Erilise tähelepanu alla tuleb võtta puuetega naiste ja tütarlaste diskrimineerimine. Puudega naine võib olla selle tõttu, et ta on puudega, tõrjutud. Väga terav on transpordiprobleem – tööle, trenni, lapse viimine ja toomine – lasteaeda, kooli, huviringi. Töökäimiseks vajavad paljud naised tugiteenuseid. Puudega naisel on õigus puhkusele. Puudega naine on ennekõike naine ja ta vajab ka ilusat soengut ja kleiti, kuid see võibki jääda vaid unistuseks, kui puudub ligipääs! Kõigepealt peame olema võimelised muutma seaduste eelnõusid, esitama ettepanekuid, tegema kõike ennetavalt, mitte tagantjärgi.“

Pr Jelena Pipper tegi foorumil ettekande ka teemal „LIIKUMISPUUDEGA NAISED – KES NAD ON“ (kliki slaidi vaatamiseks)

Marion Bobkov ja Eha Kägu, Accessible Baltics OÜ (Eesti esimene reisikorraldaja ligipääsetava turismi valdkonnas), esindajad

Turism, loodusgiidid ja erivajadustega naiste kaasamisest turismitoote arendusse

„Ligipääsetav turism – kas olete sisenenud turismiinfopunktidesse Eestis ning kui palju leidnud teile suunatud informatsiooni? Kui hästi kokkuvõtlikult peegeldada meie sõnumit, siis puhkamine ning reisimine on samuti üks inimese põhiõigusi- ja vabadusi. Kuid üks tegureist, mis tekitab võimekate inimeste kodudesse ning iseendisse kinni jäämist, on meie ühiskonna hoiakud ning suhtumine. EAS, Eesti üks turismiarenduse lipulaevu, on siiani näidanud üles pigem vähest aktiivsust ligipääsetava turismi, sh ka keskkonna kohaldatuse ning kaudselt ühiskondlike hoiakute arendamises ning veebis kajastamises. Aga ka nemad näevad muudatuste vajalikkust. Eestis tuleb üles ehitada struktuur ja süsteem, et saaksime rääkida puuetega inimestele pakutavatest puhkevõimalustest. Ideaalis, tehes seda koos. See on üks valdkond, kuhu ei tohi siseneda nagu elevant portselanipoodi. Kui oluline on looduse mõju inimesele! Liikumisvabadus on inimese põhiõigus. Oleme ühiskonnas selles faasis, kus palju põhivajadusi on rahuldamata. Sama oluline on, et inimene vajab puhkust ja taastust – liigume koos edasi suunas, et arendada ligipääsetav, atraktiivne ning jätkusuutlik keskkond ja ühiskond, kus kõik meie inimesed saavad olla kaasatud. Läheme koos sinna, kuhu üksi ei saa!”

Accessible Baltics OÜ tegi foorumil ettekande ka teemal „TURISM, LOODUSGIIDID JA ERIVAJADUSTEGA NAISTE KAASAMISEST TURISMITOOTE ARENDUSSE“ (kliki esitluse vaatamiseks)

Dr Mairi Kaha, ESTL (Eesti Sekusaaltervise Liit), juhatuse liige

Koostöö erivajadustega naistega

Kuidas on ikkagi naistearsti teenus kättesaadav puuetega naistele? Liftiga günekoloogilise läbivaatuse tool peaks olema norm, mitte erand. Peavad olema võimalused transpordiks süsteemi poolt, sest naistearstid koju ei lähe.“

Maarika Pähklemäe, ENJL (Eesti Naisjuristide Liit), juhatuse liige

Naised õiguskaitsest ja koostööst

„Naisjuristide võrgustik ja erinevate naisorganisatsioonide koostöö on näide sellest, kuidas on tekkinud iseseisev organisatsioon Eesti Naisjuristide Liit.  Igapäevases töös tegelevad liikmed ja koostööpartnerid eeskätt haavatavate naiste õiguste eest seismisega, sh erivajadustega naiste esindamisega. Naisorganisatsioonid suudavad koostöös üksteist paremini aidata ja toetada sotsiaalvõrgustiku kaudu.

Väga suureks probleemiks on see, et keerukate juhtumite korral puuduvad haavatavatel naistel ressursid või teave, kuidas end kaitsta või kuidas abi otsida. Haavatava isiku seisundis on tihti vaja kiiresti kohaldada ka juriidilist eestkostet – eesmärgiga isikut kaitsta.

Kurb, et haavatavad naised on tihti need, kes satuvad kehva olukorda. Lisaks kriminaaljuhtumitele on olukordi, kus haavatavaid naisi kasutatakse odava tööjõuna ära või ei maksta üldse palka. Vahel on probleem ka selles, et erivajadustega naised lihtsalt ei julge küsida rohkem palka.

Erivajadustega naiste puhul on imetlusväärne viis, kuidas naised oskavad toime tulla oma kehaga, mida nö terved naised tihti ei oska väärtustada. Haavatavate naiste probleemid on väga delikaatsed ning vajavad eraldi lahti rääkimist.“

Hr Ivar Paimre, MTÜ Eesti Omastehooldus, juhatuse liige

Koostööst ja omastehoolduse arengust

„Olen omastehooldajaks oma vennale, kes on autist. Seda rolli olen kandnud kümme aastat. Soovin tuua välja, et ka mehed on omastehooldajad, mitte ainult naised. Oleme osalenud Eesti omastehoolduse arengukava koostamisel. Seda võib nimetada
töödokumendiks, mille abil me püüame jõuda omastehoolduse kui juriidilise
sisuga mõiste kinnitamiseni. Terminit
omastehooldaja Eestis juriidiliselt ei eksisteeri, see on normiks.
Euroopa
mastaabis on omastehoolduse temaatika tunduvalt aktuaalsem küsimus.“

Hr Ivar Paimre tegi foorumil ka ettekande teemal „OMASTEHOOLDUS EESTIS JA EUROOPAS“ (kliki esitluse vaatamiseks)

Kelly Grossthal, SA Eesti Inimõiguste Keskus, võrdse kohtlemise nõustaja, projektijuht

Puue ja sugu, mitmene diskrimineerimine

„Kui me räägime sallivusest, räägime olulisest põhimõttest. Sallivus on ühiskondlik kokkulepe – me aktsepteerime, et me kõik olemegi erinevad.

Pr Kelly Grossthal tegi ka ettekande teemal „VÕRDNE KOHTLEMINE EESTIS, SH MITMENE DISKRIMINEERIMINE“ (kliki slaidi vaatamiseks)

Täname kõiki, kes kaasa mõtlevad, kuidas elu Eestis paremaks muuta!

Kokkuvõtte koostanud:

Keiu Roosimägi

Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing MTÜ (THPNÜ)

Juhatuse liige, projektijuht, vabatahtlike koordinaator

27. septembril 2014. a. Tallinnas.

__________

THPNÜ Facebookis