Huvitavat lugemist

Eesti peab olema maailmas liidrikohal ka selles, kuidas me suhtume puuetega tüdrukute ja naiste inimõigustesse ning põhivabadustesse

Keiu Roosimägi

Foto: Sven Tupits/Fotogeen

Tallinnas tegutseb Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing, mille missiooniks on ühiskondlike hoiakute muutmine erivajadustega naistesse ja neidudesse. Organisatsiooni tööst räägib ühingu üks asutajatest ja praegune esinaine Keiu Roosimägi, kelle unistuseks on, et Eesti oleks maailmas liidrikohal ka selles, kuidas me suhtume puuetega tüdrukute ja naiste inimõigustesse ning põhivabadustesse.

Toimetas Mariann Joonas, Telegram, 3. mai 2015

Milline on sinu taust: kuidas oled jõudnud tänasesse päeva? Kas oskad nimetada mingit kindlat sündmust/tõuget, mis ajendas sind puuetega naiste teemaga tegelema?

Minu jaoks on elu nagu pusle – üks tükk asetub kohale, seejärel teine, siis kolmas jne, kulgemine on toimunud loomulikku teed pidi. Lapsena unistasin, et minust saaks ÜRO peasekretär, soovisin võidelda isikute inimõiguste eest. Ka levitada läbi iseenda ja oma tegevuse arusaamist, et me kehastume siia ja oleme ju kõik võrdsed, et me tunneksime siirast huvi ja austust üksteise vastu, tegutseksime tähendusrikaste eesmärkide ja tulemuste nimel, kasutaksime meile antud aega otstarbekalt ja rahuga. Olen lõpetanud õigusteaduste eriala, töötan juristina ning vean mitmeid ühiskondlikke projekte. Viimati valmis dokumentaalfilm, alustasime aasta kestva fotonäitusega erilistest naistest ning sai pandud alus veebiplatvormile Helpific, mis ühendab erivajadustega inimesed vabatahtlike abistajatega.

Ma olen pannud tähele, et kui miskit soovida, siis saan selle ja kui ei saa, siis järelikult ei tahtnudki nii väga või tuleb soovitu asemel hoopiski midagi sellist, mis on just mulle ja minu arengule hea ning minu olemusega rohkem kooskõlas. Kuid soovimine ei tähenda seda, et soovid ja jääd ootama. Need, kes ootavad, need jäävadki ootama – tuleb teha ja olla. Ma ütleksin, et ma kehastusin tänasesse päeva ja ma ei olegi siia kuidagi jõudnud, vaid olen koguaeg olnud – siin ja seal, kus peab ning sellena, kellena just hetkel vaja on.

Ja kuidas ma jõudsin erivajadustega naiste ühingut juhtima – liidu esinaine helistas ühel päeval mulle, et tuleb mulle nüüd järgi ja läheme koosolekule. Kohapeal selgus, et senises organisatsioonis toimuvad muutused ning vajatakse ka uusi juhte. Puuetega inimeste temaatika polnud mulle võõras, olin kirjutanud oma magistritöö puudest ja selle riiklikult tagatud kaitsest hariduse ning tööhõive valdkonnas, vastu mulle tehtud ettepanekud ei hakanud – uus ühing sai asutatud ja töö läks käima. Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing ongi nagu minu lapsuke, nii nagu Helpific. Ja need organisatsioonid koos nende inimestega moodustavad oma pered, kogukonnad.

Miks otsustasid ise pühenduda just puuetega naistele (mitte meestele või lastele)?

Ütlen ausalt, et ma ei ole kunagi mõelnud, et miks just naised. Üks asi on viinud loomulikku rada pidi teiseni ja kui me tegelikult tegeleme naistega, tegeleme me tegelikult ka meeste ja lastega. Lõppkokkuvõttes – all is one (kõik on üks). Väga hea on, et justkui loomulikult on olemas need inimesed, kes tegelevad pühendunult meestega ja need, kes tegelevad lastega ja need, kes tegelevad naistega. Ajaline ressurss selles kehas ja sellel ajal siin on paratamatult piiratud, kõike ei jõua. Sellel korral siis tegelen naistega ja läbi naiste ka meeste ning lastega.

Kas erivajadustega naiste valulävi on kõrgem kui n-ö nende tervetel suguõdedel ja kui, siis mis teeb puuetega naised haavatavamaks? Kui tõsine on probleem, et puuetega naisi lihtsalt kasutatakse ära ning miks üldse ühte sellist naisteühingut vaja on?

Inimeste valuläve ei saa seostada puudega. Siin tuleb teha vahet – kas me räägime valulävest või haavatavusest, üks on reeglina väline, teine sisemine. Inimene võib olla sisemiselt väga tugev, tulla hästi toime muutunud majandustingimuste ja elukorraldusega, kohaneda oma puude ja puudest tulenevate erivajadustega ruttu, kuid ta võib olla haavatavamal positsioonil ühiskonnas valitsevate hoiakute ja füüsilise keskkonna puuduste tõttu. Lähtudes soospetsiifiliselt – arvestades, et naised toovad ilmale lapsi, võib näiteks öelda, et naiste üldine valulävi on juba selle fakti tõttu tihti suurem kui meestel. Kuid loomulikult on iga inimese valulävi ja haavatavus individuaalne, sõltumata soost ja puudest.

Väga sagedasti esitatakse mulle küsimus, et miks on vaja erivajadustega naiste organisatsiooni, et kas lihtsalt puuetega inimeste organisatsioonist ei piisa? Ei piisa. Naised on võrreldes meestega haavatavam grupp – diskrimineerimise, palgalõhe, perevägivalla, seksuaalse väärkohtlemise, inimkaubanduse jms seisukohast. Puudega naine kogeb haavatavust topelt, sest ei pruugi oma puude tõttu suuta või osata end kaitsta.

Inimkaubanduse aruande kohaselt on näiteks Eesti sundprostitutsioonile alistatud naiste päritolu-, transiit- ja sihtriik. Eesti kodakondsusega naised on alistatud seksikaubandusele põhiliselt Soomes, Madalmaades, Ühendkuningriigis, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Küprosel, Portugalis, Iirimaal ja Itaalias. Eesti kodanikest naised, nende seas vaimse puudega naised, on olnud sunnitud tegelema prostitutsiooniga ka Tallinnas. Lisaks tuleb arvestada, et naistevastane vägivald mis tahes teona võib põhjustada naistele sellist füüsilist, seksuaalset või psühholoogilist kahju või kannatusi, mis toob kaasa naiste invaliidistumise terveks eluks.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel kogeb kogu maailmas ligikaudu neljandik naisi oma elu jooksul seksuaalset vägivalda. Kuni kolmandikku kõigist naistest on meessoost intiimpartner füüsiliselt rünnanud. Vägivalla läbi elanud naised ei teata kogetust piisavalt, kartes sotsiaalset märgistamist eelkõige nende enda kogukonna siseselt, oma turvalisuse pärast ning neid kaitsma pidavate institutsioonide asjakohaselt reageerimata jätmise tõttu. Ühingus on naistel võimalus oma muresid jagada teiste naistega, nende probleemid ei lähe üldiste probleemide rägastikus, millega erivajadustega inimesed igapäevaselt maadlevad, kaotsi. Meie ühingus on ka paberitega kogemusnõustajad ning ühing on ka erivajadustega naiste eestkosteorganisatsioon, mis teeb koostööd teiste organisatsioonidega nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, osaledes ka erinevatel ümarlaudadel, viies läbi kampaaniaid ja tehes teavitustööd, julgustades ja väärtustades iga erivajadustega naist.

Seega on erivajadustega naiste probleemid väga teravad ning nende küsimustega tuleb tegeleda järjepidevalt ja jätkusuutlikult. Selleks ongi just sellist organisatsiooni vaja. Eestis rohkem puuetega naiste organisatsioone kui Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit (EPNÜL), mille alla kuuluvad Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing (THPNÜ) ja Tartumaa Puuetega Naiste Ühing (TPNÜ), pole.

Lisaks sellele, et oleme erivajadustega naiste eestkosteorganisatsioon, on meile südamelähedaseks ambitsiooniks ja missiooniks ka töötamine hoiakute muutmise nimel puuetega naistesse. Olla Naine ja kogeda oma naiselikkust, olla ühiskonna ja kogukondade poolt aktsepteeritud, kogeda elulisi naudinguid, luua pere, elada iseseisvalt ja võtta vastu otsuseid – see on iga naise õigus ning ka erivajadusega naine peab saama neid õiguseid realiseerida. Puuetega naiste õigused on üks osa puuetega inimeste õigustest.

Sooviksime rohkem tõsta esile ja väärtustada erivajadustega naisi. Näiteks mitte kunagi pole erivajadusega naine olnud ajakirja esikaanel, pälvitud tiitliga Aasta Naine, Aasta Ema või Aasta Naisettevõtja. Nii viisime sellele aastal koostöös meie projektijuhtide ja vabatahtlikega läbi esmakordselt Eestis fotosessiooni puuetega naistega ja valmis dokumentaalfilm “Kas elan tõesti”. Toome puuetega naiste teemad meediasse, käime üritustel – et inimesed saaksid kogeda, et erivajadustega naised on olemas, nad on n-ö pildil – ja see polegi midagi erilist. See on normaalne nähtus.

Kõik need küsimused, mis on seotud naistega ja just erivajadustega naistega, muutuvad järjest aktuaalsemaks. Enam pole võimalik kõrvale vaadata. Tuleb tegutseda.

Kas sinu arvates nn tavainimesed oskavad puuetega inimestega arvestada?

Need inimesed, kes on erivajadustega inimestega rohkem kokku puutunud, reeglina oskavad aina enam teisega arvestada ja abivajadust näha ning tunnetada. Kuid ka abistamine ja abi küsimine on koht, kus tuleb palju õppida. Erivajadused ja ka inimesed ise on väga individuaalsed ja abistajat tuleb juhendada – millist abi ja kas üldse vajataksegi. Erivajadustega inimesed, vähemalt need, kellega mina tihedalt kokku puutun, on ikka üsna-üsna iseseisvad ja väga võimekad. Kindel on aga see, et kunagi ei ole vaja kohe tormata esimese asjana n-ö appi. Veel hullem, kui puuetega inimestele pakutakse abi hääletoonil, millega lapsele pakutakse kommi. Ma usun, et üksteise märkamise ja abistamise osas saab minna aina paremaks, sest näiteks ka rohkem erivajadustega lapsi õpib nn tavakoolides ja n-ö puueteta laste jaoks muutub see loomulikuks, et ei nähta puuet, vaid ikka inimest ennast, sh tekib arusaamine – millal oleks vaja abistada ja kuidas. Õnneks näen, et ka puuetega inimesed muutuvad julgemaks abi küsimisel.

Kuivõrd puuetega naisi vaadatakse teistsuguse pilguga võrreldes puueteta naistega? Kuidas peaks erivajadustega naistesse suhtuma?

Inimesed on loomult väga uudishimulikud, ka terved inimesed vaatavad üksteist. Teine asi, et tule ja küsi – ära jää taga rääkima ega näpuga näitama, ära keera pilku eemale, vaid tegele probleemiga. Kui Sa ei suuda puudega inimesele otsa vaadata, vaid kõrvale – justkui ta oleks klaasist – siis see ei ole selle inimese, kellel on puue, probleem. Sellel, kes pilgu maha lööb, on erivajadus. Ta ei oska enda sisemaailmas toimuvaga toime tulla. Ta kardab, pelgab, võõristab.

Me kõik oleme inimesed. Pange oma mõistus ja süda tööle. Mõtlemine ja tundmine, sealhulgas tunnetamine – see on auasi. Erivajadusega inimesed ei vaja erikohtlemist. Ja see ongi see, mida puuetega inimesed teistelt kaaskodanikelt ootavad.

Millised on puuetega inimeste võimalused Eestis võrreldes meie naaberriikidega?

Siinkohal ei tahakski niivõrd võrrelda, vaid tuua välja selle, et on asju, mis meil on paremini kui teistel ja on asju, mis teistel on paremini kui meil. Sellest võiks ju kirjutada terve pika analüüsi või mitu raamatut. Euroopa puudega inimeste strateegias aastateks 2010–2020 on esile toodud kaheksa kodanikuõigustega seotud valdkonda, mida Euroopa Liidu liikmesriigid peavad puudega inimesi arvestades seirama ja milles olevaid barjääre ületada aitama. Need valdkonnad on ligipääsetavus (kättesaadavus), osalemine (sidusus), võrdsus, töötamine, haridus ja koolitus, sotsiaalkaitse, tervis ja Euroopa Liidu välised tegevused. Nii, et tegelikult ühendavad riike ühtsed eesmärgid. Kuid olenemata riigist ja eelnevalt nimetatud kodanikuõigustest, on erivajadustega inimestel siiski üsnagi sarnased mured, rõõmud ja ootused – ootused nii riigile, kogukondadele kui ka kaaskodanikele. Need ootused on ennekõike seotud siiski sellega, kellena erivajadusega inimene end ise defineerib ja kellena tal n-ö end defineerida lastakse. Puude defineerimisel on äärmiselt oluline see, et puuet ei peetaks inimese juures esmatähtsaks ja et inimesed, kelle terviseolukord piirab nende tegevus- või osalusvõimet, ei peaks ka ise enda juures esimeses järjekorras oluliseks puuet.

Mis oleksid kõige olulisemad asjad, mida Eestis ses vallas kiiremas korras parandama peaks?

Mina näen, et üks kõige kriitilisemaid kohti Eestis on füüsiline juurdepääs koolidesse, töökohtadesse, raamatukogudesse, riigi- ja omavalitsusasutustesse, elamutesse jms. Ja peale selle, et teatud hoonesse saab ka sisse, peab seal olema ringiliikumise võimalus, vajalike seadmete või vahendite sobival kõrgusel asetsemine, mh abivahendite kasutamise võimalusi, nt liftigi näol. Olen ligipääsetavuse puudumise probleemiga väga tihedalt kokku puutunud – nutumaik kas tuleb suhu või lihtsalt hoian vahel peast kätega kinni, et kuidas see kõik veel aastal 2015 meil võimalik on. Näiteks korraldatakse konverentse teemadel, mis puudutab ka erivajadustega inimesi, tihti kohtades, kus ligipääs puudub või on liikumine ja olemine neis kohtades äärmiselt piiratud. Viimane näide – meie ühing korraldab fotonäitust “Imelised Naised“ ja tohutult keeruline on leida näituse eksponeerimiseks kohti, mis vastaksid kasvõi ligipääsetavuse elementaarsetele tingimustelegi. Ei taha panna meie imeliste naiste fotosid lihtsalt kuskile kaubanduskeskuse aatriumi. Need naised, kellega fotosessioonid läbi viidi ja kes on fotonäituse jaoks jäädvustatud, on liiga erilised selleks.

Mida peab tegema selleks kogukond, et muudatused ühiskonnas aset leiaksid?

Kogukond peab olema kaasav ja avatud. Mitte nii, et enamik erivajadustega inimeste organisatsioone on oma probleemidega üksi ja arutelud toimuvad n-ö omas ringis. Dialooge väljaspool neid ühinguid toimub endiselt väga vähe. Ehe näide, millisel arenguastmel meie ühiskond täna veel on, on näiteks see kui keegi märkab kuskil puudega töötajat – see tekitab paljudes meie inimestes vau-efekti, et näe – ta töötab ja on tööle võetud. Ometigi on iga isiku inimõigus saada haridust ja töötada, sealhulgas saada oma töö eest väärilist tasu. Minu jaoks on väga loomulik, et puuetega inimesed töötavad ja loovad peresid, see on arenenud ühiskonnas iseenesestmõistetav ega peaks vau-efekti tekitama. Ja üllatus-üllatus – puuetega inimesed ka seksivad. Eesti inimesele on see kõik siiski veel endiselt väga võõras, kuigi oleme esirinnas infotehnoloogiliste arengute poolest. Nii näiteks tunnustas 2013. aastal Intelligent Community Forum (ICF) Tallinna linna viiendat korda kui üht maailma seitsmest (Top7) kõige innovaatilisemast kogukonnast ja Eesti on maailmas liidrikohal infoühiskonna arendamisel ja teadvustamisel. Minu unistus on, et Eesti oleks maailmas liidrikohal ka selles, kuidas me suhtume puuetega tüdrukute ja naiste inimõigustesse ning põhivabadustesse. Vähem tähtis pole, millised on meie üldised hoiakud n-ö nende suhtes, kes on vähemuses. Terve ühiskonna liige ka märkab oma ligimest, naabrit ja ta muret.

Väga palju tööd tuleb teha ühiskondlike hoiakute muutmise nimel erivajadustega inimestesse. Me oleme kõik inimesed ja inimestena ühesugused – meil on oma plussid ja miinused, mured ja rõõmud, soovid ja unistused, ootused. Ühiskond ongi mitmetahuline ja mitmekesine – see meid isiksustena rikastabki. See on ju nii põnev, et oleme kõik erinevad ja erilised!

Puudega inimene ei vaja haletsust ega soodustusi, vaid võimalusi end teostada ja olla tunnustatud eelkõige inimesena, isiksusena, indiviidina. Me kõik oleme nii mõnusalt erilised. Ja tegelikult ka erivajadusega. Näiteks meie ühingu juhatuse liige pr Jelena Pipper teab mehi, kes ütlevad, et geelküüsi kandvad naised on erivajadusega, see on nende puue – käia iga paari nädala tagant hoolduses.

Tegelikult on ju nii, et kui me ei suuda teist inimest aktsepteerida sellisena nagu ta on, ei suuda me aktsepteerida iseend. Ja see on kõige suurem puue. Presbüteri minister, laulukirjutaja, kirjanik Fred Rogers on öelnud, et osa probleemist, mis seostub sõnaga “puudega”, peitub selles, et see viitab automaatselt võimetusele näha, kuulda, kõndida või teha muid selliseid asju, mida paljud meist peavad iseenesestmõistetavaks. Aga inimesed, kes ei tunne? Või ei räägi oma tunnetest? Või kes pole võimelised moodustama lähedasi suhteid? Või inimesed, kes ei suuda leida rahuldust oma elust, või need, kes on kaotanud lootuse, kes elavad pettumuses ja kibestumises ega leia oma elus mingit rõõmu ega armastusest? Tundub, et need “võimetused” on tõelised puuded.

Kas erivajadustega naiste jaoks on armastuse ja õnne leidmine keerulisem? Mida mehed võiksid puuetega naiste kohta teada?

Nii nagu n-ö tervetel inimestel, on ka erivajaduste maailmas inimestel samad mured ja rõõmud – armastus ja lahkuminek, kärgpered, perevägivald, partneri otsingud, vaimse ja füüsilise tasakalu hoidmine, töö ja pereelu ühitamine, palgaläbirääkimised, vaba aeg ja meelelahutus jne jne jne. Kuid tõenäosus, et erivajadusega naine kogeb hülgamist või tõrjutust, on minu hinnangul kindlasti suurem. Kindel on see, et siin ühest reeglit jällegi pole, sest elus sõltub väga palju inimesest endast, tema suhtumisest eelkõige iseendasse ja maailma. Kui inimene väärtustab ennast, on vähem ka hülgamist ja tõrjutust väljastpoolt. Inimese puhul, kes end armastab, jääb puue tahaplaanile. Enda naiselikkust tunnetav puudega naine on väga särav ja sisemiselt vaba, sama kehtib n-ö tervete naiste puhul. Kuid kuidas seda sära naises tekitada? Õnneks on väga palju toredaid mehi, kes ka näiteks meie tööd ja püüdlusi mitmetahuliselt toetavad. Suur kummardus neile!

Sõltumata soost või puudest, on armastus ainuke asi maailmas, millest kirjutatakse, lauldakse, räägitakse, mida igatsetakse. Ja siin on kõik tegelikult võrdses seisus. Inimene ei ole loodud elama ilma läheduseta, helluseta, tunnustuseta. Kui inimese elus pole armastust, jääb ta haigeks. Armastus on midagi väga erilist ka erivajadustega naiste jaoks – see on kindel.

Mehel tuleb erivajadusega naise kõrval olla lihtsalt mees. Nii lihtne ongi. Elus ei ole probleeme, mida ei saa lahendada. Tuleb teha end kuuldavaks, oma probleemi sisu arusaadavaks ja rääkida oma partnerile mõtetest ja tunnetest, olla avatud ning julge. Ning tegelikult – erivajadus või puue pole ju probleem. Probleem võib olla ainult peas ehk mõtlemises. Ja armastus ju ei küsi. Väga tobe oleks jätta kedagi armastamata ja oma ellu lubamata üksnes selle tõttu, et teisel poolel on näiteks punased juuksed või talle meeldib jazz-muusika. Sama rumal on endale keelata armastust puude tõttu – armastada ja olla armastatud.

Naised ja julgeolek – millisel määral puuetega naisi kaasatakse nende küsimuste aruteludesse riiklikul tasandil? Kas puuetega naistel võiks olla ka mingit rolli riigikaitse kujundamisel?

Hetkel ei ole tegemist aktuaalse teemaga praeguses poliitilises olukorras. Paljud erivajadustega naised ei pääse kodust välja, poodi ega arstigi juurde, ühingusse ega riigikokku, rääkimata nende kaasamisest riigi julgeoleku küsimustesse. Seega pole neid justkui olemas ja see on väga kurb, ka ohtlik. Puudub riigi võimekus ja ühtne plaan olukorras, kus Eesti julgeolek on tugevalt ohus ning erivajadustega naised vajavad evakueerimist. Oleme seda teemat arutanud ka Liidu tasandil ja Eesti Naisjuristide Liidu esinaise pr Maarika Pählemäega. Koos on leitud, et tegemist on tõesti väga tähtsa temaatikaga. Ka tavakodanike kriisikäitumise teadlikkus on madal, puudub teave ühtse kodanike mobilisatsiooni käitumise kohta. Puudega isikud, eakad, lapsed, noored, naised – kodanike laiapõhine kaasamine on lubamatult piisava tähelepanuta. Kodanikualgatuse korras on näiteks Eesti Naisjuristide Liit kokku kutsunud ümarlaua, et antud temaatikaga tegeleda ning juhtida riigi tähelepanu vajakajäämistele. Juba 8. märtsil toimub näiteks koostöös NATO, ENJL jt organisatsioonidega konverents “Naine ja julgeolek”, kus on tähelepanu all naiste roll riigikaitses. Meil on küll ka naiste turvakodud, samuti hooldekodud, kuid need ei ole küllalt turvalised puuetega naistele.

Eestis on mitmeid erinevaid naisteühendusi – nt Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud jms, kuid erivajadustega naiste organisatsioone on vaid üks – Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit. Kas ka erivajadustega naiste ühingut võetakse sama tõsiselt kui teisi kodanikuühendusi?

Eesti Puuetega Naiste Ühing (EPNÜ), praegune Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit (EPNÜL), on väga pika ajalooga organisatsioon. Eesti Puuetega Naiste Ühing on saanud 2012. aastal näiteks autasu “Parim sooteadlik MTÜ” – seega võetakse organisatsiooni ja selle tegevusi väga tõsiselt.

EPNÜL tegutseb täna katusorganisatsioonina neljale ühingule: Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing, Tartumaa Puuetega Naiste Ühing, Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühing, Haabersti Tugikeskus.

Palju erivajadustega naisi on erinevates puuetega inimeste organisatsioonides. EPNÜL võrgustikuna esindab kõiki Eestimaa puuetega naisi vaatamata puudele, eale, rahvusele või seksuaalsele orientatsioonile ja seisab naiste õiguste eest. Tulevikus on kavas lähteülesandena tugevdada võrgustikku erinevates maakondades, tekitades erivajadustega naiste aktiivgruppe, et arendada eestkostevõimekust naiste seas.
Eestis on suure töö ära teinud pr Mare Abner, kes on Liidu esinaine. Meie pr Jelena Pipperiga jätkame Mare kõrval tema tööd.

Eelmisel aastal valmis Teie käe all film “Kas elan tõesti”– miks oli vaja teha filmi just puuetega naistest?

2014. aastal valmis ühingul lühidokumentaalfilm “Kas elan tõesti” (“Am I really alive”), mis esilinastus kinos Artis 29. oktoobril. Film on eesti ja inglise keelsete subtiitritega.

Film räägib kolmest erineva puude, aga ehk ka karakteriga naisest. Nii näiteks tahaks Christel lihtsalt näha. Jelenal on ainult kahju, et ta ei saa sõita jalgrattaga ja Merilyn tunneb end tõeliselt elus, kui teda viiakse mere äärde. Seega – kolm elu, kolm karakterit, üks Saatus – olla naine ja puudega.

Soovime väga töötada hoiakute muutmise nimel puuetega naistesse. Ka filmi tegemise eesmärgiks oli soov toetada erivajadustega noori tütarlapsi ja naisi ning ehitada üles ühiskonda, mis on rajatud viisakusele, sallivusele ning võrdväärsusele. Erivajadustega naised on väga erilised. Nad on kolleegid, sõbrad, emad ja abikaasad – kuid ennekõike on nad armastust ja toetust väärivad Naised. Üks meie ühingu ja filmitegijate motodest on: armastus pole ERIvajadusega!

Me ei soovi, et erivajadustega naisi näidatakse ühiskonnas ja meedias naistena, kes on abitud ja saamatud, vajavad kaastunnet või haletsust. Sooviksime rohkem tõsta esile ja väärtustada erivajadustega naist kui NAIST. Just naise ja inimesena. Et puuetega naised ei ole sootud isikud.

Kõiki, nii terveid kui ka haigeid inimesi, tuleb kohelda võrdselt – igaühel on oma erivajadused. Mõni näiteks pilgutab silmi või on kiilakas, näete nüüd ise – me kõik oleme erinevad, kuid samas eriliselt ühesugused.