THPNÜ » Blog Archives

Author Archives: THPNÜ

Uudised

IT alane info ja õppepäev

Published by:

IT-alane infopäev 17112016“Küberturvalisusest ja küberhügieenist”  ja “Veebilehtede turvalisuse ja haldamisega” seonduvast sai targaks 17.november 2016 .

Esinejad: Tallinna LV IT direktor Vaino Olev ja programmeerija ja projektijuht vaegkuulja Allar Viik

Asukoht: Eesti Puuetega Inimeste Koja suur saal

Organiseerija: SA EPI Fond, Genadi Vaher

Osalesid meie liikmed Jelena Pipper ja Mare Abner, sh 17  EPIKoja eri ühinguid ja kokku 21 osalejaid

Allar Viik tutvustas WordPressi võimalusi:

– Sissejuhatus, WordPressi jt sisuhalduste tutvustus
– WordPressi standardfunktsionaalsuse tutvustus
– Harjutused WordPressiga (lehe lisamine, uudise lisamine, pildi lisamine, lingi lisamine jne)
– Inviduaalne nõustamine, näited eri organisatsioonide sisuhalduste peal (kuna iga WordPressi installatsioon on natuke erinev).

Seoses selle koolitusega tuli välja:

Meie ühing vajab vabatahtlikke ajakirjanikke, kes lugusid kirjutaks,toimetaks ja tõlgiks – mida lehele panna ja meie FB’s lehele avaldataks.
Meie koduleht peaks kajastama meie ühingu tegevusi, intervjuusid naistega, kuid mitte kopeerima seda infot, mis on nagunii üleval Töötukassa, SKA lehel jne – sest me ei jõuaks seda infot kunagi uuendada, sest seadused muutuvad nii tihti. Lehel peaks olema just sellised meie tegevused ja liikmed – aegumatud lood, meie projektid, unistused/eesmärgid, galerii, videod.
Mida arvate aga Teie?
Kirjuta juhatusele oma arvamus jelena.thpnu@epnu.ee
Mis toimub?

Puuetega naiste jõuluüritus “Christmas Wonderland”

Published by:

11. detsembril toimus Tallinna ja Harjumaa erivajadustega naiste jõulueelne koosviibimine. Õhtu oli sisustatud erinevate tegevustega – jõuluhõnguline õhtusöök, muusikalised etteasted Siim Roosilt koos Mikk Taniel’ga klaveril ja ansamblilt Pööriöö, jumestus neidudele ja daamidele Ilo-Hanna Kereselt. Anti üle tänukirjad. Kingituste eest erivajadustega naistele ja nende imelistele lastele hoolitsesid toredad sponsorid. Peolised tõi kohale ja viis koju AndMar Medservice OÜ. Üritus viidi läbi vabatahtlike ning heade Eesti inimeste abiga.

Siinkohal täname kõiki vabatahtlikke, sponsoreid ja annetajaid ning imelisi sõpru, kes läbi aastate meile toeks on olnud. Aitäh! 

Galerii leiate altpoolt.

Täname 2015. aasta tublisid vabatahtlikke:

Kaili-Helina Kolts, Külli Haav, Reili Brant, Silja Johanson, Veilo Pajula, Ilmar Kikkas, Iris Schönberg, Kristi Tikenberg, Ilo-Hanna Keres, Siim Roos, Mikk Taniel, Siret Laasner, Anne Martin, Inge-Riin Õun, Liina Mõttus, Kristina Amor, Siim Märtmaa, Peeter Sepping, Peeter Karjus, Richard Annilo, Maria Tappo, Nelli Rjumina, Marta Paju, Sandra Sirge.

Täname 2015. aasta annetajaid ja sponosoreid:

Alo Linkolm, Tiina Kalde, Sirje Sepp, Danel Lerch, Kirli Abroi, Rein Jõgisoo, Raul Viikna, Oksana Kabrits, Mike Mustkivi, Anneli Habicht, Irene Murru, Külliki Bode, Janina Arsenjeva, Kristiina Jermakova, Keidi Kõiv, Irma Remma, Laitinen Eeva-Liisa Helena, Peeter Sepping, Fabio Auriemma, Merlin Püss, Kairi Rohtmets, Katre Lambut.

Dermoshop OÜAndMar Medservice OÜPööriööOÜ WaterflightNordic Digital ASAS Tallink GruppEnergiatehnika OÜOlimzar OÜMobec ASRasa Trading Company ASPaulig Coffee Estonia ASAS SalvestAS Eesti PagarInsafety OÜKadipuu OÜ

2015. aastal andsime tänukirjad järgmistele isikutele, ettevõtmistele ja organisatsioonidele:

Meelis Joost, Monika Haukanõmm, Pööriöö, Sven Tupits ja Külli Haav, Peeter Sepping, Siim Roos, Mikk Taniel, Triin Toomesaar, Jaune Engel, Peeter Karjus, Richard Annilo ja Kristina Amor, AndMar MedService OÜ ja Margus Lehismets, Sergei Geller, Maarika Pähklemäe, Dermoshop OÜ, Eesti Kurtide Noorte Organisatsioon.

Täname ansamblit Pööriöö koosseisus: 

Tõnis Kark – vokaal ja akustiline kitarr
Reimo Va – basskitarr
Egon Kaur – löökinstumendid
Kalle Klein – saksofon 

Pööriöö

 

Andmar

Dermoshop logo, JP 14

Swimitation_logo_vektor

 

Photopoint

Tallink

Energiatehnika logo, JP 14

Olimzar

 

Mobec

Cha

Rasa Trading Company AS

 

Paulig

Salvest


Eesti Pagar

InSafety

Galerii

Fotod: Kristi Tikenberg

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 70 61 62 63 64 65 66 67 68 69

Mis toimub?

Disabled Women and Their Children Will Have an Opportunity to Participate in a Spectacular Christmas Event

Published by:

Christmas Are Wonderful

Picture by Tarik Labrighli

On 11 December, a pre-Christmas gathering for disabled women from Tallinn and Harju County takes place. The festive event takes place in the Estonian Chamber of Disabled People, at Toompuiestee 10.

With the help of volunteers and good people of Estonia an entertaining event will be carried out in order to bring joy to the everyday life of women with special needs and also their children with special needs. The evening will be filled with various activities – there will be a Christmassy dinner, musical interludes played by band Pööriöö and Siim Roos on a piano, and Christmas presents.

A majority of the Union members are single women and mothers, who are disadvantaged, unemployed, or in their retirement years with various disabilities, many of whom are also raising a disabled child. For the majority of the women, this is the only bigger event in the year, where they feel warmth and closeness. Already going out of the house and meeting with other women, participating in cultural events, having coffee with someone, and enjoying Friday nights are a big step and event for many of them.

“The aim is to provide disabled women with an opportunity to forget their disability just for one evening and feel the joy of simple things, for example, drinking coffee with other women,” Chairwoman of the Union Keiu Roosimägi says to highlight the importance of the event.

Everyone has the chance to contribute to make the event even more memorable – you can bring food and gifts to the event, or donate a symbolic amount of money to pay for the transport for the disabled and other costs to make the event successful.

Information on donations:
Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing MTÜ
Registry code: 80355326
Bank account: 221057250239 (Swedbank AS)
SWIFT code / BIC: HABAEE2X
IBAN: EE642200221057250239
Keyword: “Donation, christmas 2015”

* The mission of Tallinn and Harju County Union of Disabled Women is to assist and support disabled young girls, women, and their families. Among other things, an ambition very close to the Union’s heart is to change societal attitudes towards women and girls with special needs. One of the mottos of the Union is: Justice and love are not disabled!

Christmas Wonderland” in Facebook

More information:
Keiu Roosimägi
Board member / Chairwoman
Volunteer coordinator
Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing MTÜ (THPNÜ)
(+372) 53 477 636
keiu.thpnu@epnu.ee

The press release was prepared by:
Inge-Riin Õun
ingeriinoun@gmail.com
THPNÜ volunteer

Mis toimub?

Harjumaa puuetega naised ja nende lapsed saavad osa imelistest jõuludest

Published by:

Imelised Jõulud

Foto: Tarik Labrighli

11. detsembril toimub Tallinna ja Harjumaa erivajadustega naiste jõulueelne koosviibimine. Pidu leiab aset Eesti Puuetega Inimeste Kojas, Toompuiesteel.

Vabatahtlike ning heade Eesti inimeste abiga viiakse läbi meelelahutuslik üritus, et tuua erivajadustega naistele ja nende erivajadustega lastele pisut rõõmu igapäevaellu. Õhtu on sisustatud erinevate tegevustega – kavas on jõuluhõnguline õhtusöök, muusikalise vahepala eest hoolitseb bänd Pööriöö ning Siim Roos klaveril ning ei puudu ka kingitused.

Ühingu liikmetest on enamik naisi vähekindlustatud, töötud või pensionieas üksikud erinevate puuetega naised ja emad, kelledest paljud kasvatavad ka liikumispuudega last. Enamikul naistel on see aastas ainuke suurem üritus, kus saab tunda soojust ja lähedust. Juba kodust väljaminek ja kokkusaamine teiste naistega, kultuurisündmusest osasaamine, kohvitamine, ühe reede õhtu nautimine, on paljude jaoks neist suur samm ja sündmus.

“Eesmärk on pakkuda erivajadustega naistele kasvõi üheks õhtuks võimalust unustada oma erivajadus ja tunda rõõmu lihtsatest asjadest, näiteks kohvitamisest teiste naistega,” räägib ühingu esinaine Keiu Roosimägi, tuues välja ürituse olulisuse.

Igaühel on võimalus panustada ürituse veelgi meeldejäävamaks muutmisel – oodatud on söögipoolised jõululauale, kingitused lastele kingikotti või sümboolne rahaline annetus invatranspordi ning muu olulise eest tasumiseks.

Informatsioon annetuste tegemiseks:
MTÜ Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing
Registrikood: 80355326
A/a: 221057250239 (Swedbank AS)
SWIFT kood/BIC: HABAEE2X
IBAN: EE642200221057250239
Märksõna: “Annetus, jõulud 2015”

* Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingu missiooniks on abistada ja toetada erivajadustega noori tütarlapsi, naisi ja nende peresid. Ühingu südamelähedaseks ambitsiooniks on kõige muu kõrval ka ühiskondlike hoiakute muutmine erivajadustega naistesse ja neidudesse. Üks ühingu motodest on: õiglus ja armastus pole puudega!

Puuetega naiste jõuluüritus “Christmas Wonderland” Facebookis

Lisainfo:

Keiu Roosimägi
Juhatuse liige / Esinaine
Vabatahtlike koordinaator
Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing MTÜ (THPNÜ)
(+372) 53 477 636
keiu.thpnu@epnu.ee

Pressiteate koostas:
Inge-Riin Õun
ingeriinoun@gmail.com
THPNÜ vabatahtlik

Huvitavat lugemist

Eesti peab olema maailmas liidrikohal ka selles, kuidas me suhtume puuetega tüdrukute ja naiste inimõigustesse ning põhivabadustesse

Published by:

Keiu Roosimägi

Foto: Sven Tupits/Fotogeen

Tallinnas tegutseb Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing, mille missiooniks on ühiskondlike hoiakute muutmine erivajadustega naistesse ja neidudesse. Organisatsiooni tööst räägib ühingu üks asutajatest ja praegune esinaine Keiu Roosimägi, kelle unistuseks on, et Eesti oleks maailmas liidrikohal ka selles, kuidas me suhtume puuetega tüdrukute ja naiste inimõigustesse ning põhivabadustesse.

Toimetas Mariann Joonas, Telegram, 3. mai 2015

Milline on sinu taust: kuidas oled jõudnud tänasesse päeva? Kas oskad nimetada mingit kindlat sündmust/tõuget, mis ajendas sind puuetega naiste teemaga tegelema?

Minu jaoks on elu nagu pusle – üks tükk asetub kohale, seejärel teine, siis kolmas jne, kulgemine on toimunud loomulikku teed pidi. Lapsena unistasin, et minust saaks ÜRO peasekretär, soovisin võidelda isikute inimõiguste eest. Ka levitada läbi iseenda ja oma tegevuse arusaamist, et me kehastume siia ja oleme ju kõik võrdsed, et me tunneksime siirast huvi ja austust üksteise vastu, tegutseksime tähendusrikaste eesmärkide ja tulemuste nimel, kasutaksime meile antud aega otstarbekalt ja rahuga. Olen lõpetanud õigusteaduste eriala, töötan juristina ning vean mitmeid ühiskondlikke projekte. Viimati valmis dokumentaalfilm, alustasime aasta kestva fotonäitusega erilistest naistest ning sai pandud alus veebiplatvormile Helpific, mis ühendab erivajadustega inimesed vabatahtlike abistajatega.

Ma olen pannud tähele, et kui miskit soovida, siis saan selle ja kui ei saa, siis järelikult ei tahtnudki nii väga või tuleb soovitu asemel hoopiski midagi sellist, mis on just mulle ja minu arengule hea ning minu olemusega rohkem kooskõlas. Kuid soovimine ei tähenda seda, et soovid ja jääd ootama. Need, kes ootavad, need jäävadki ootama – tuleb teha ja olla. Ma ütleksin, et ma kehastusin tänasesse päeva ja ma ei olegi siia kuidagi jõudnud, vaid olen koguaeg olnud – siin ja seal, kus peab ning sellena, kellena just hetkel vaja on.

Ja kuidas ma jõudsin erivajadustega naiste ühingut juhtima – liidu esinaine helistas ühel päeval mulle, et tuleb mulle nüüd järgi ja läheme koosolekule. Kohapeal selgus, et senises organisatsioonis toimuvad muutused ning vajatakse ka uusi juhte. Puuetega inimeste temaatika polnud mulle võõras, olin kirjutanud oma magistritöö puudest ja selle riiklikult tagatud kaitsest hariduse ning tööhõive valdkonnas, vastu mulle tehtud ettepanekud ei hakanud – uus ühing sai asutatud ja töö läks käima. Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing ongi nagu minu lapsuke, nii nagu Helpific. Ja need organisatsioonid koos nende inimestega moodustavad oma pered, kogukonnad.

Miks otsustasid ise pühenduda just puuetega naistele (mitte meestele või lastele)?

Ütlen ausalt, et ma ei ole kunagi mõelnud, et miks just naised. Üks asi on viinud loomulikku rada pidi teiseni ja kui me tegelikult tegeleme naistega, tegeleme me tegelikult ka meeste ja lastega. Lõppkokkuvõttes – all is one (kõik on üks). Väga hea on, et justkui loomulikult on olemas need inimesed, kes tegelevad pühendunult meestega ja need, kes tegelevad lastega ja need, kes tegelevad naistega. Ajaline ressurss selles kehas ja sellel ajal siin on paratamatult piiratud, kõike ei jõua. Sellel korral siis tegelen naistega ja läbi naiste ka meeste ning lastega.

Kas erivajadustega naiste valulävi on kõrgem kui n-ö nende tervetel suguõdedel ja kui, siis mis teeb puuetega naised haavatavamaks? Kui tõsine on probleem, et puuetega naisi lihtsalt kasutatakse ära ning miks üldse ühte sellist naisteühingut vaja on?

Inimeste valuläve ei saa seostada puudega. Siin tuleb teha vahet – kas me räägime valulävest või haavatavusest, üks on reeglina väline, teine sisemine. Inimene võib olla sisemiselt väga tugev, tulla hästi toime muutunud majandustingimuste ja elukorraldusega, kohaneda oma puude ja puudest tulenevate erivajadustega ruttu, kuid ta võib olla haavatavamal positsioonil ühiskonnas valitsevate hoiakute ja füüsilise keskkonna puuduste tõttu. Lähtudes soospetsiifiliselt – arvestades, et naised toovad ilmale lapsi, võib näiteks öelda, et naiste üldine valulävi on juba selle fakti tõttu tihti suurem kui meestel. Kuid loomulikult on iga inimese valulävi ja haavatavus individuaalne, sõltumata soost ja puudest.

Väga sagedasti esitatakse mulle küsimus, et miks on vaja erivajadustega naiste organisatsiooni, et kas lihtsalt puuetega inimeste organisatsioonist ei piisa? Ei piisa. Naised on võrreldes meestega haavatavam grupp – diskrimineerimise, palgalõhe, perevägivalla, seksuaalse väärkohtlemise, inimkaubanduse jms seisukohast. Puudega naine kogeb haavatavust topelt, sest ei pruugi oma puude tõttu suuta või osata end kaitsta.

Inimkaubanduse aruande kohaselt on näiteks Eesti sundprostitutsioonile alistatud naiste päritolu-, transiit- ja sihtriik. Eesti kodakondsusega naised on alistatud seksikaubandusele põhiliselt Soomes, Madalmaades, Ühendkuningriigis, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Küprosel, Portugalis, Iirimaal ja Itaalias. Eesti kodanikest naised, nende seas vaimse puudega naised, on olnud sunnitud tegelema prostitutsiooniga ka Tallinnas. Lisaks tuleb arvestada, et naistevastane vägivald mis tahes teona võib põhjustada naistele sellist füüsilist, seksuaalset või psühholoogilist kahju või kannatusi, mis toob kaasa naiste invaliidistumise terveks eluks.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel kogeb kogu maailmas ligikaudu neljandik naisi oma elu jooksul seksuaalset vägivalda. Kuni kolmandikku kõigist naistest on meessoost intiimpartner füüsiliselt rünnanud. Vägivalla läbi elanud naised ei teata kogetust piisavalt, kartes sotsiaalset märgistamist eelkõige nende enda kogukonna siseselt, oma turvalisuse pärast ning neid kaitsma pidavate institutsioonide asjakohaselt reageerimata jätmise tõttu. Ühingus on naistel võimalus oma muresid jagada teiste naistega, nende probleemid ei lähe üldiste probleemide rägastikus, millega erivajadustega inimesed igapäevaselt maadlevad, kaotsi. Meie ühingus on ka paberitega kogemusnõustajad ning ühing on ka erivajadustega naiste eestkosteorganisatsioon, mis teeb koostööd teiste organisatsioonidega nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil, osaledes ka erinevatel ümarlaudadel, viies läbi kampaaniaid ja tehes teavitustööd, julgustades ja väärtustades iga erivajadustega naist.

Seega on erivajadustega naiste probleemid väga teravad ning nende küsimustega tuleb tegeleda järjepidevalt ja jätkusuutlikult. Selleks ongi just sellist organisatsiooni vaja. Eestis rohkem puuetega naiste organisatsioone kui Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit (EPNÜL), mille alla kuuluvad Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing (THPNÜ) ja Tartumaa Puuetega Naiste Ühing (TPNÜ), pole.

Lisaks sellele, et oleme erivajadustega naiste eestkosteorganisatsioon, on meile südamelähedaseks ambitsiooniks ja missiooniks ka töötamine hoiakute muutmise nimel puuetega naistesse. Olla Naine ja kogeda oma naiselikkust, olla ühiskonna ja kogukondade poolt aktsepteeritud, kogeda elulisi naudinguid, luua pere, elada iseseisvalt ja võtta vastu otsuseid – see on iga naise õigus ning ka erivajadusega naine peab saama neid õiguseid realiseerida. Puuetega naiste õigused on üks osa puuetega inimeste õigustest.

Sooviksime rohkem tõsta esile ja väärtustada erivajadustega naisi. Näiteks mitte kunagi pole erivajadusega naine olnud ajakirja esikaanel, pälvitud tiitliga Aasta Naine, Aasta Ema või Aasta Naisettevõtja. Nii viisime sellele aastal koostöös meie projektijuhtide ja vabatahtlikega läbi esmakordselt Eestis fotosessiooni puuetega naistega ja valmis dokumentaalfilm “Kas elan tõesti”. Toome puuetega naiste teemad meediasse, käime üritustel – et inimesed saaksid kogeda, et erivajadustega naised on olemas, nad on n-ö pildil – ja see polegi midagi erilist. See on normaalne nähtus.

Kõik need küsimused, mis on seotud naistega ja just erivajadustega naistega, muutuvad järjest aktuaalsemaks. Enam pole võimalik kõrvale vaadata. Tuleb tegutseda.

Kas sinu arvates nn tavainimesed oskavad puuetega inimestega arvestada?

Need inimesed, kes on erivajadustega inimestega rohkem kokku puutunud, reeglina oskavad aina enam teisega arvestada ja abivajadust näha ning tunnetada. Kuid ka abistamine ja abi küsimine on koht, kus tuleb palju õppida. Erivajadused ja ka inimesed ise on väga individuaalsed ja abistajat tuleb juhendada – millist abi ja kas üldse vajataksegi. Erivajadustega inimesed, vähemalt need, kellega mina tihedalt kokku puutun, on ikka üsna-üsna iseseisvad ja väga võimekad. Kindel on aga see, et kunagi ei ole vaja kohe tormata esimese asjana n-ö appi. Veel hullem, kui puuetega inimestele pakutakse abi hääletoonil, millega lapsele pakutakse kommi. Ma usun, et üksteise märkamise ja abistamise osas saab minna aina paremaks, sest näiteks ka rohkem erivajadustega lapsi õpib nn tavakoolides ja n-ö puueteta laste jaoks muutub see loomulikuks, et ei nähta puuet, vaid ikka inimest ennast, sh tekib arusaamine – millal oleks vaja abistada ja kuidas. Õnneks näen, et ka puuetega inimesed muutuvad julgemaks abi küsimisel.

Kuivõrd puuetega naisi vaadatakse teistsuguse pilguga võrreldes puueteta naistega? Kuidas peaks erivajadustega naistesse suhtuma?

Inimesed on loomult väga uudishimulikud, ka terved inimesed vaatavad üksteist. Teine asi, et tule ja küsi – ära jää taga rääkima ega näpuga näitama, ära keera pilku eemale, vaid tegele probleemiga. Kui Sa ei suuda puudega inimesele otsa vaadata, vaid kõrvale – justkui ta oleks klaasist – siis see ei ole selle inimese, kellel on puue, probleem. Sellel, kes pilgu maha lööb, on erivajadus. Ta ei oska enda sisemaailmas toimuvaga toime tulla. Ta kardab, pelgab, võõristab.

Me kõik oleme inimesed. Pange oma mõistus ja süda tööle. Mõtlemine ja tundmine, sealhulgas tunnetamine – see on auasi. Erivajadusega inimesed ei vaja erikohtlemist. Ja see ongi see, mida puuetega inimesed teistelt kaaskodanikelt ootavad.

Millised on puuetega inimeste võimalused Eestis võrreldes meie naaberriikidega?

Siinkohal ei tahakski niivõrd võrrelda, vaid tuua välja selle, et on asju, mis meil on paremini kui teistel ja on asju, mis teistel on paremini kui meil. Sellest võiks ju kirjutada terve pika analüüsi või mitu raamatut. Euroopa puudega inimeste strateegias aastateks 2010–2020 on esile toodud kaheksa kodanikuõigustega seotud valdkonda, mida Euroopa Liidu liikmesriigid peavad puudega inimesi arvestades seirama ja milles olevaid barjääre ületada aitama. Need valdkonnad on ligipääsetavus (kättesaadavus), osalemine (sidusus), võrdsus, töötamine, haridus ja koolitus, sotsiaalkaitse, tervis ja Euroopa Liidu välised tegevused. Nii, et tegelikult ühendavad riike ühtsed eesmärgid. Kuid olenemata riigist ja eelnevalt nimetatud kodanikuõigustest, on erivajadustega inimestel siiski üsnagi sarnased mured, rõõmud ja ootused – ootused nii riigile, kogukondadele kui ka kaaskodanikele. Need ootused on ennekõike seotud siiski sellega, kellena erivajadusega inimene end ise defineerib ja kellena tal n-ö end defineerida lastakse. Puude defineerimisel on äärmiselt oluline see, et puuet ei peetaks inimese juures esmatähtsaks ja et inimesed, kelle terviseolukord piirab nende tegevus- või osalusvõimet, ei peaks ka ise enda juures esimeses järjekorras oluliseks puuet.

Mis oleksid kõige olulisemad asjad, mida Eestis ses vallas kiiremas korras parandama peaks?

Mina näen, et üks kõige kriitilisemaid kohti Eestis on füüsiline juurdepääs koolidesse, töökohtadesse, raamatukogudesse, riigi- ja omavalitsusasutustesse, elamutesse jms. Ja peale selle, et teatud hoonesse saab ka sisse, peab seal olema ringiliikumise võimalus, vajalike seadmete või vahendite sobival kõrgusel asetsemine, mh abivahendite kasutamise võimalusi, nt liftigi näol. Olen ligipääsetavuse puudumise probleemiga väga tihedalt kokku puutunud – nutumaik kas tuleb suhu või lihtsalt hoian vahel peast kätega kinni, et kuidas see kõik veel aastal 2015 meil võimalik on. Näiteks korraldatakse konverentse teemadel, mis puudutab ka erivajadustega inimesi, tihti kohtades, kus ligipääs puudub või on liikumine ja olemine neis kohtades äärmiselt piiratud. Viimane näide – meie ühing korraldab fotonäitust “Imelised Naised“ ja tohutult keeruline on leida näituse eksponeerimiseks kohti, mis vastaksid kasvõi ligipääsetavuse elementaarsetele tingimustelegi. Ei taha panna meie imeliste naiste fotosid lihtsalt kuskile kaubanduskeskuse aatriumi. Need naised, kellega fotosessioonid läbi viidi ja kes on fotonäituse jaoks jäädvustatud, on liiga erilised selleks.

Mida peab tegema selleks kogukond, et muudatused ühiskonnas aset leiaksid?

Kogukond peab olema kaasav ja avatud. Mitte nii, et enamik erivajadustega inimeste organisatsioone on oma probleemidega üksi ja arutelud toimuvad n-ö omas ringis. Dialooge väljaspool neid ühinguid toimub endiselt väga vähe. Ehe näide, millisel arenguastmel meie ühiskond täna veel on, on näiteks see kui keegi märkab kuskil puudega töötajat – see tekitab paljudes meie inimestes vau-efekti, et näe – ta töötab ja on tööle võetud. Ometigi on iga isiku inimõigus saada haridust ja töötada, sealhulgas saada oma töö eest väärilist tasu. Minu jaoks on väga loomulik, et puuetega inimesed töötavad ja loovad peresid, see on arenenud ühiskonnas iseenesestmõistetav ega peaks vau-efekti tekitama. Ja üllatus-üllatus – puuetega inimesed ka seksivad. Eesti inimesele on see kõik siiski veel endiselt väga võõras, kuigi oleme esirinnas infotehnoloogiliste arengute poolest. Nii näiteks tunnustas 2013. aastal Intelligent Community Forum (ICF) Tallinna linna viiendat korda kui üht maailma seitsmest (Top7) kõige innovaatilisemast kogukonnast ja Eesti on maailmas liidrikohal infoühiskonna arendamisel ja teadvustamisel. Minu unistus on, et Eesti oleks maailmas liidrikohal ka selles, kuidas me suhtume puuetega tüdrukute ja naiste inimõigustesse ning põhivabadustesse. Vähem tähtis pole, millised on meie üldised hoiakud n-ö nende suhtes, kes on vähemuses. Terve ühiskonna liige ka märkab oma ligimest, naabrit ja ta muret.

Väga palju tööd tuleb teha ühiskondlike hoiakute muutmise nimel erivajadustega inimestesse. Me oleme kõik inimesed ja inimestena ühesugused – meil on oma plussid ja miinused, mured ja rõõmud, soovid ja unistused, ootused. Ühiskond ongi mitmetahuline ja mitmekesine – see meid isiksustena rikastabki. See on ju nii põnev, et oleme kõik erinevad ja erilised!

Puudega inimene ei vaja haletsust ega soodustusi, vaid võimalusi end teostada ja olla tunnustatud eelkõige inimesena, isiksusena, indiviidina. Me kõik oleme nii mõnusalt erilised. Ja tegelikult ka erivajadusega. Näiteks meie ühingu juhatuse liige pr Jelena Pipper teab mehi, kes ütlevad, et geelküüsi kandvad naised on erivajadusega, see on nende puue – käia iga paari nädala tagant hoolduses.

Tegelikult on ju nii, et kui me ei suuda teist inimest aktsepteerida sellisena nagu ta on, ei suuda me aktsepteerida iseend. Ja see on kõige suurem puue. Presbüteri minister, laulukirjutaja, kirjanik Fred Rogers on öelnud, et osa probleemist, mis seostub sõnaga “puudega”, peitub selles, et see viitab automaatselt võimetusele näha, kuulda, kõndida või teha muid selliseid asju, mida paljud meist peavad iseenesestmõistetavaks. Aga inimesed, kes ei tunne? Või ei räägi oma tunnetest? Või kes pole võimelised moodustama lähedasi suhteid? Või inimesed, kes ei suuda leida rahuldust oma elust, või need, kes on kaotanud lootuse, kes elavad pettumuses ja kibestumises ega leia oma elus mingit rõõmu ega armastusest? Tundub, et need “võimetused” on tõelised puuded.

Kas erivajadustega naiste jaoks on armastuse ja õnne leidmine keerulisem? Mida mehed võiksid puuetega naiste kohta teada?

Nii nagu n-ö tervetel inimestel, on ka erivajaduste maailmas inimestel samad mured ja rõõmud – armastus ja lahkuminek, kärgpered, perevägivald, partneri otsingud, vaimse ja füüsilise tasakalu hoidmine, töö ja pereelu ühitamine, palgaläbirääkimised, vaba aeg ja meelelahutus jne jne jne. Kuid tõenäosus, et erivajadusega naine kogeb hülgamist või tõrjutust, on minu hinnangul kindlasti suurem. Kindel on see, et siin ühest reeglit jällegi pole, sest elus sõltub väga palju inimesest endast, tema suhtumisest eelkõige iseendasse ja maailma. Kui inimene väärtustab ennast, on vähem ka hülgamist ja tõrjutust väljastpoolt. Inimese puhul, kes end armastab, jääb puue tahaplaanile. Enda naiselikkust tunnetav puudega naine on väga särav ja sisemiselt vaba, sama kehtib n-ö tervete naiste puhul. Kuid kuidas seda sära naises tekitada? Õnneks on väga palju toredaid mehi, kes ka näiteks meie tööd ja püüdlusi mitmetahuliselt toetavad. Suur kummardus neile!

Sõltumata soost või puudest, on armastus ainuke asi maailmas, millest kirjutatakse, lauldakse, räägitakse, mida igatsetakse. Ja siin on kõik tegelikult võrdses seisus. Inimene ei ole loodud elama ilma läheduseta, helluseta, tunnustuseta. Kui inimese elus pole armastust, jääb ta haigeks. Armastus on midagi väga erilist ka erivajadustega naiste jaoks – see on kindel.

Mehel tuleb erivajadusega naise kõrval olla lihtsalt mees. Nii lihtne ongi. Elus ei ole probleeme, mida ei saa lahendada. Tuleb teha end kuuldavaks, oma probleemi sisu arusaadavaks ja rääkida oma partnerile mõtetest ja tunnetest, olla avatud ning julge. Ning tegelikult – erivajadus või puue pole ju probleem. Probleem võib olla ainult peas ehk mõtlemises. Ja armastus ju ei küsi. Väga tobe oleks jätta kedagi armastamata ja oma ellu lubamata üksnes selle tõttu, et teisel poolel on näiteks punased juuksed või talle meeldib jazz-muusika. Sama rumal on endale keelata armastust puude tõttu – armastada ja olla armastatud.

Naised ja julgeolek – millisel määral puuetega naisi kaasatakse nende küsimuste aruteludesse riiklikul tasandil? Kas puuetega naistel võiks olla ka mingit rolli riigikaitse kujundamisel?

Hetkel ei ole tegemist aktuaalse teemaga praeguses poliitilises olukorras. Paljud erivajadustega naised ei pääse kodust välja, poodi ega arstigi juurde, ühingusse ega riigikokku, rääkimata nende kaasamisest riigi julgeoleku küsimustesse. Seega pole neid justkui olemas ja see on väga kurb, ka ohtlik. Puudub riigi võimekus ja ühtne plaan olukorras, kus Eesti julgeolek on tugevalt ohus ning erivajadustega naised vajavad evakueerimist. Oleme seda teemat arutanud ka Liidu tasandil ja Eesti Naisjuristide Liidu esinaise pr Maarika Pählemäega. Koos on leitud, et tegemist on tõesti väga tähtsa temaatikaga. Ka tavakodanike kriisikäitumise teadlikkus on madal, puudub teave ühtse kodanike mobilisatsiooni käitumise kohta. Puudega isikud, eakad, lapsed, noored, naised – kodanike laiapõhine kaasamine on lubamatult piisava tähelepanuta. Kodanikualgatuse korras on näiteks Eesti Naisjuristide Liit kokku kutsunud ümarlaua, et antud temaatikaga tegeleda ning juhtida riigi tähelepanu vajakajäämistele. Juba 8. märtsil toimub näiteks koostöös NATO, ENJL jt organisatsioonidega konverents “Naine ja julgeolek”, kus on tähelepanu all naiste roll riigikaitses. Meil on küll ka naiste turvakodud, samuti hooldekodud, kuid need ei ole küllalt turvalised puuetega naistele.

Eestis on mitmeid erinevaid naisteühendusi – nt Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon, Eesti Naisteühenduste Ümarlaud jms, kuid erivajadustega naiste organisatsioone on vaid üks – Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit. Kas ka erivajadustega naiste ühingut võetakse sama tõsiselt kui teisi kodanikuühendusi?

Eesti Puuetega Naiste Ühing (EPNÜ), praegune Eesti Puuetega Naiste Ühenduste Liit (EPNÜL), on väga pika ajalooga organisatsioon. Eesti Puuetega Naiste Ühing on saanud 2012. aastal näiteks autasu “Parim sooteadlik MTÜ” – seega võetakse organisatsiooni ja selle tegevusi väga tõsiselt.

EPNÜL tegutseb täna katusorganisatsioonina neljale ühingule: Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing, Tartumaa Puuetega Naiste Ühing, Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühing, Haabersti Tugikeskus.

Palju erivajadustega naisi on erinevates puuetega inimeste organisatsioonides. EPNÜL võrgustikuna esindab kõiki Eestimaa puuetega naisi vaatamata puudele, eale, rahvusele või seksuaalsele orientatsioonile ja seisab naiste õiguste eest. Tulevikus on kavas lähteülesandena tugevdada võrgustikku erinevates maakondades, tekitades erivajadustega naiste aktiivgruppe, et arendada eestkostevõimekust naiste seas.
Eestis on suure töö ära teinud pr Mare Abner, kes on Liidu esinaine. Meie pr Jelena Pipperiga jätkame Mare kõrval tema tööd.

Eelmisel aastal valmis Teie käe all film “Kas elan tõesti”– miks oli vaja teha filmi just puuetega naistest?

2014. aastal valmis ühingul lühidokumentaalfilm “Kas elan tõesti” (“Am I really alive”), mis esilinastus kinos Artis 29. oktoobril. Film on eesti ja inglise keelsete subtiitritega.

Film räägib kolmest erineva puude, aga ehk ka karakteriga naisest. Nii näiteks tahaks Christel lihtsalt näha. Jelenal on ainult kahju, et ta ei saa sõita jalgrattaga ja Merilyn tunneb end tõeliselt elus, kui teda viiakse mere äärde. Seega – kolm elu, kolm karakterit, üks Saatus – olla naine ja puudega.

Soovime väga töötada hoiakute muutmise nimel puuetega naistesse. Ka filmi tegemise eesmärgiks oli soov toetada erivajadustega noori tütarlapsi ja naisi ning ehitada üles ühiskonda, mis on rajatud viisakusele, sallivusele ning võrdväärsusele. Erivajadustega naised on väga erilised. Nad on kolleegid, sõbrad, emad ja abikaasad – kuid ennekõike on nad armastust ja toetust väärivad Naised. Üks meie ühingu ja filmitegijate motodest on: armastus pole ERIvajadusega!

Me ei soovi, et erivajadustega naisi näidatakse ühiskonnas ja meedias naistena, kes on abitud ja saamatud, vajavad kaastunnet või haletsust. Sooviksime rohkem tõsta esile ja väärtustada erivajadustega naist kui NAIST. Just naise ja inimesena. Et puuetega naised ei ole sootud isikud.

Kõiki, nii terveid kui ka haigeid inimesi, tuleb kohelda võrdselt – igaühel on oma erivajadused. Mõni näiteks pilgutab silmi või on kiilakas, näete nüüd ise – me kõik oleme erinevad, kuid samas eriliselt ühesugused.

Mis toimub?

Puuetega naised saabusid jõulupeole kiirabiautos

Published by:

13. detsembril korraldas Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing juhatuse liikmete Keiu Roosimägi ja Jelena Pipper eestvedamisel Eesti Puuetega Inimeste Kojas oma liikmetele, vabatahtlikele ja kutsutud külalistele jõuluürituse “Have Yourself a Merry Little Christmas!”. Kuna ühingu liikmetest on enamik naisi vähekindlustatud, töötud või pensionieas üksikud erinevate puuetega naised ja emad, kelledest paljud kasvatavad ka liikumispuudega last, oli see nii mõnelegi naisele aastas ainuke suurem üritus, kus tunda soojust ja lähedust. Juba tulek koduseinte vahelt välja ja kokkusaamine teiste saatusekaaslastega, kultuurisündmusest osasaamine, kohvitamine, ühe laupäeva õhtu nautimine, oli nende jaoks suur samm ja eriline sündmus. Ja olgem ausad – puude tõttu ka suur väljakutse.

Eriti eredalt jääb korraldajatele ja naistele meelde, kuidas puuetega naised saabusid jõulupeole nö “kiirabiautos”. Nimelt tuli ühingule appi AndMar medservice OÜ, kes naised peole sõidutas ja koju viis, sest ühingul endal mitme invabussi tellimiseks rahaliseid vahendeid polnud, kuid algusest peale olid korraldajad võtnud sihi, et puude ja transpordi puudumise tõttu küll keegi peost ilma ei jää. Sellist meeletut asja pole enne juhtunud, paljudele naistele oli see elu jooksul ka esimene sõit kiirabiautos. “Sügav kummardus korraldajatele, ääretult tore ja soe seltskond! Eriline tänu “kiirabipoistele”, meid hoiti ja kanti kätel nagu kristallvaase,” õhkas rõõmsalt üks peol osalenu, ratastoolis naisterahvas.

Peo meeleolu muutsid koduselt lõbusaks köögis askeldavad vabatahtlikud päkapikud Reet ja Reili Brant juhtimisel, suu magusaks heasoovlike inimeste toodud kringlid ja mandariinid. Naistele andis teatraalse etteaste Improgrupp Jaa ning koos vaadati ka ühingu enda poolt tehtud filmi “Kas elan tõesti“, mis jutustab kolmest erinevas vanuses ja erineva karakteriga naisest, keda ühendab üks saatus – olla naine ja puudega. Peo lõpus anti üle kingitused ja tänukirjad toetuse ja tegevuste eest, mis on kaasa aidanud ühiskondlike hoiakute muutmisel suhtumises erivajadustega naistesse. Kogu sündmust jäädvustas Marokost pärit fotograaf härra Tarik Labrighli.

Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühing tunnustab abikäe ulatamise eest järgnevaid isikuid ja ettevõtteid:

vabatahtlikud abistajad: Anu Viks, Jana Arsenjeva, Julia Brunner, Julia Viguro, Karmen Joller, Leonid Bogouslavski, Peeter Sepping, Sigrid Kivimaa, Triinu Maran, Urmas Umborg;

annetajad ja sponsorid: Dmitri Tihhomirov, Elina Praakel, Greta Kaupmees, Helin Loik, Iiris Shcömberg, Irina Skabardis, Ivar Paimre, Ivi Sära, Kelly Grossthal, Kristiina Jermakova, Lia Rats, Liane Lebedeva, Liisa Kaljula, Marika Tuus-Laul, Marju Reismaa, Peeter Sepping, Pille Kaljurand, Rein Jõgiso, Tarvo Tobbi, Triin Savisto, Tiina Kuura;

ettevõtted: AndMar medservice OÜ, Dermoshop OÜ, Energiatehnika OÜ, HelpificMuffinikoda, Pagaripoisid OÜ, Vitamiinikuller

TÄNAME, ET OLETE AIDANUD KUJUNDADA HOOLIVAMAT ÜHISKONDA!


181617671112 1915
9 13
8

5


1
20